Eesnime esimene täht ja numerolooogiline suhtesobivus

dgreetings.com

Numeroloogia ütleb, et igal tähel on oma number, oma vibratsioon.

Kõige tähtsam on aga alati just esimene täht.
Eesnimes samamoodi.
Ja kui sama täht nime sees ka kordub, siis on sel eriti tugev mõju.

Suhte sobivuse vaatamiseks tuleb võrrelda mõlema inimese eesnime esitähtesid omavahel.

Oluline on, kuidas need omavahel vibreerivad.

Sobivuse hindamiseks võib ka kõik nimetähed kokku liita. (aga sellest teine kord..)

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Loomade tunnetusest, inimesest ja neljandast mõõtmest

desktopbackground.org

Neljandas mõõtmes ei ole aega
Paras tehnikasaavutus oli kanda rotid ajas mõni minut tagasi, mida ka mõõta ja tõestada saaks, nö miniajamasinaga. Kuid USA teadlaste katsed siirata elusolendid tehnika abil neljanda mõõtme kaudu teisse kohta tuli esialgu sinnapaika jätta: selgus, et katsealuste eluskoed olid kas lahustunud või valesti paigal. Sest kesse koos füüsilise kehaga astraalrännule pääsekski.

Muinasaja nõidadel läks ruumis ülekandumine korda ilma tehnika abita ja ehk oligi õige, et nõia koed paiknesid neljandas mõõtmes teisiti, moodustades hoopis teise olendi, ju polnud need füüsilist laadi koed.

Samamoodi toimib väikelastele ruumitaju õpetav lauamäng: kolmnurksesse avasse asetatakse kolmnurk, nelinurksesse avasse nelinurk jne. Kui paigutaksime kolmnurga nelinurksesse avasse, siis üks kolmnurga nurk võiks saada neljasse erinevasse asendisse, kuid ei täidaks mitte kuidagi neljanurkset ava.

Rotid lahkuvad laeva pardalt enne, kui laevahukku põhjustavad muutused on tekkinud. Loomad lahkuvad maa-aladelt enne, kui kõige tundlikumad aparaadid võivad ennustada maavärinat. Koduloomad reageerivad looduslike õnnetuste lähenemisele hiljem kui metsloomad. Ka linnud lahkuvad enne, kui tuumareaktor viga ilmutab.

Kui kaugele ulatub loomade minevikku ja tulevikku nägemise võime? Teadlased uuriksid meelsamini, kui pikk on looma mälu ehk retrospektiivne nägemine. Palju huvitavam oleks teada, kui ulatuslik on nende perspektiivne ehk ettenägemisvõime.
Loomade olevik on inimese omast laiem, sest vaatediapasooni kuulub ka veidi minevikku ja tulevikku, mille valikud kuuluvad loomulikult kokku käesoleva hetkega. Loomade olevikutunnetus on mitmekülgsem ja värvirikkam, nagu ka nende lõhnade maailm. Huvitav, kas ka tulevikul ja minevikul on loomade jaoks erinev lõhn?

Loom jääb neljanda mõõtme olevuseks ka ärkvel olles
Loom elab meie kõrval oma maailmas. Ta elab meiega paralleelses maailmas siinsamas me kõrval, ja niipalju kui meie maailmad kattuvad, saame temaga suhelda. Selge, et ühe inimese puhul kattuvad maailmad rohkem, teise puhul vähem.

Miks mõni jahimees käib metsas päevad läbi ega kohta kedagi, aga teise inimese ees tulevad loomad ise välja ja vahivad uudishimuga? Loomad tundvat inimese “lõhnast”, arvavad mõned loomateadlased, kes on loomadega ka praktikal tegelnud. Oma teaduslikes töödes nad seda teadagi ei kirjuta. Sest kuidas linnud, kes väidetavasti ei tunne lõhna, võivad tunda inimest “lõhnast”?

Tegelikult on asi darvinistlikust materialismist kaugel: “lõhna” tuntakse astraalkeha kaudu. See on lõhnaga võrreldav tunnetus, mis täpsemini väljendab seda, kas inimene tahab hetkel midagi metsast või mitte, kas ta on metsas loomade ja metsa enese pärast või omakasu taga ajades. Tasub inimesel, kes on metsas metsa ilu pärast, vaid mõelda, et ta tahaks loomale pai või loomast pilti teha, ja ongi loom läinud, sest ta tajus, et inimene tahtis teda endale.

Pühendunuid ja pühakuid ei kartnud kunagi ükski loom, sest nendes inimestes ei olnud enam tilkagi omakasu. Igal pool tunti erakuid, kes talvitusid karu koopas koos karuga või soojendasid ennast mõne suurkassi kaisus.

Kiskjad on oma saakloomadest intelligentsemad, nad oskavad olla rohkem tänulikud kui koduloomad ja kiinduvad oma päästjasse tugevamini kui koduloomad. On küllalt juhtumeid, kus loom tundis aastaid hiljem inimese ära ning maksis talle kätte või tasus heaga. Kiskjaloomad võivad kasvatada inimlapsi, kui nood on veel väikesed ja süütud ning on juhtumeid, kui loomad päästsid ohust ka suuremaid inimesi – kas oma tuttavaid või neid, kes olid siirad ja süütud. Ühelegi kurjale ega kibestunud inimesele loom appi ei tule.

Rottidel on tuvastatud telepaatiline mõttevahetus, jäi ainult uurida ülejäänud loomi. Miks sellega ei tegelda – kas kardetakse, et avastus võtab inimeselt tema iseomistatud looduse krooni tiitli ära?

Loomad kuulevad teiste mõtteid ning saavad aru inimese mõtetest. Oma liigi vahel vahetatakse mõtteid kuitahes kaugelt ja ollakse teadlikud kõigest liigikaaslastega toimuvast. Mõne teadja, aga ka teadlase arvates on loomadel ühismälu, ühisteadvus ja ühishing.

Inimene on pime
Loomad näevad pimedas mustvalgena, täpsemini koosneb pimedus loomade jaoks mitmekümnest halli värvi toonist. Šamaanid arvavad, et “tolle ilma” valgus, mis inimese jaoks on pimedus, paistab loomadele nagu suur soe valgus.

Teadlased imestavad, kuidas puuk, kellel pole silmi, oma ohvri leiab? Kuidas paarituma minevad loomad läbivad sadu kilomeetreid ja leiavadki endale partneri? Kuidas kaslased, kelle haistmine pole eriti kiita, tajuvad saaki märksa kaugemalt, kui haistmismeel lubab?

Ehk ikka samamoodi, nagu emad teavad, millal lastega midagi halba juhtub, ja armastajad teavad, millest teine hetkel mõtleb või millega tegeleb. Inimese kuues meel avaneb kas armastuse mõjul või mõnes ekstreemses situatsioonis, loomadel on see aga alati avatud.

Kõik elav ja “elutu” loodus on samavõrd elus ja hingestatud, omab teadvust ja on igas mõttes võrdväärne inimesega. Inimene ei ole loomadest täiuslikum, sest loomad näevad meid läbi, ja meie neid mitte. Loomad tajuvad meie sügavamaidki meeleliigutusi, mida meie ise ei julge endale alati teadvustada ning mille kohta me ütleme “alateadvus”.

Kui inimene hindab loomade intellektuaalset võimekust, teeb ta näiteks katseid, mis eeldavad parema ja vasema poole eristamist. Seegi on läbinisti inimlik lähtumisviis: kasutades ainult ühte ajupoolkera ja tõrjudes alateadvusesse kõike, mis eeldaks teise ajupoolkera kasutust, ei saa meie aru loomast, kelle jaoks on mõlemad poolkerad koos, maailm terviklik, ka vasem ja parem on sageli üks ja sama. Kui inimesed jagunevad parema- ja vasemakäelisteks ning sellest lähtudes kas vasema või parema ajupoolkera kasutajateks, siis loomadel ei esine käpaeelistust.

Delfiin kasutab ajupoolkerasid vaheldumisi: üks magab ja teine töötab, üks silm kinni, teine lahti (tavaliselt on see vastaspoole silm, kuid mitte alati). Delfiin ei näe und ja tema igal ajupoolkeral on oma unevajadus. Delfiinid tunnevad lõhnu ilma haistmismeeleta, taluvad suurt kuumust ja sügavust, mis näib füüsikavastane. Delfiinide ehitus ja jõudlus ei luba liikuda nii kiiresti nagu nad oskavad – kas nad tõesti liikuvad mõttejõul? Teadlased võivad ajaviiteks vaielda, kas delfiini intellekt on arenenum, kui koertel ja ahvidel, kuid pole loota, et nad tunnistaksid kunagi, et delfiini intellekt on samal tasemel kui inimese oma või on isegi kõrgem – delfiinil, näe, ei ole artikuleeritud kõnet. Samas hoolitsevad delfiinid ja vaalad kogu planeedi biosfääri säilitamise eest. Delfiinid aitavad teisi loomaliike, säilitades ja kaitstes nende biovälja energiaid.

 

Allikas:
http://web.zone.ee/ilvi/nuudveidiloomatarkust.htm
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm

14 head võimalust õlle praktiliseks kasutamiseks

rockrivertimes.com

Õlu – see ei ole ainult mõnes mõttes kasulik jook, vaid ka suurepärane vahend olmes kasutamiseks.

1. Padjapüüride pesemine unetuse vastu

Õllega pesemine jätab padjapüürile lõhna, mis aitab uinuda.

2. Marinaad. Lihale ja seentele.

Õlu on paljude marinaadide populaarne koostisosa. Ta pehmendab liha ning teeb selle maitsvamaks. Marineerimiseks jäta liha õlle sisse mõneks tunniks.

3. Väetis taimedele.

Järgijäänud õlle võib äraviskamise asemel kasutada väetisena. Selline väetis soodustab nii toa- kui ka aiataimede kasvu.

4. Muru sees olevate heledate laikude kaotamine.

5. Plekkide eemaldamine. Punase veini, kohvi ja tee plekid.

Hele õlu sobib näiteks raskesti eemaldatavate plekkide eemaldamiseks vaibalt.

6. Putukate ja aiakahjurite hävitamine. Nälkjad, teod, herilased, äädikakärbsed, prussakad.

Kaeva õues maa sisse mõned tühjad purgid (nii, et ava jääb maapinnaga samale kõrgusele) ning vala nälkjate ja tigude meelitamiseks sisse 1/4 jagu õlut.
Herilaste ja äädikakärbsete jaoks panna õlut pudeli põhja.
Prussakatele panna õlles immutatud leivatükk purgi põhja. Purgi äär aga määrida vaseliiniga kokku, libedaks, nii et nad enam välja ei saaks.

7. Lõks hiirtele

Kui majas hiirepüüdjat kassi ei ole, siis panna ämbri põhja umbes 3 cm kõrgune koht õlut ning ehitada näiteks puust rada, et hiired saaksid ämbrisse. Hiljem viia purjus (aga elus) hiired kuhugi majast kaugemale ära.

8. Mööbli poleerimine

Kui poleerimisvahendit pole võtta, siis sobivad selleks ka õllejäägid. Sega õlu suvalise taimeõliga vahekorras 1:1 ja hõõru selles immutatud lapiga mööbli pealispind läikivaks.

9. Metalli puhastamine. Kuld, vask, kraanid, potid-pannid.

Selleks, et metalli pinda tumenenud kihist puhastada, tuleb valada õlut mõneks minutiks metallpinna peale ja hiljem hõõruda-kuivatada lapiga.

10. Rooste eemaldamine

Kui näiteks mõni kruvi on kinni roostetanud, siis vala õlut peale natukeseks ajaks.

11. Juuste hooldus. Šampoon, juuksepalsam, loputusvesi.

Õlut võib lisada tavalise šampooni hulka. Aga eelnevalt tuleb õlu keeta, kuni 3/4 osa sellest keeb ära.
Konditsiooneeriks ehk palsamiks kasutamisel tuleb määrida õlu juustesse peale juustepesu. Jätta mõneks minutiks ning loputada siis puhtaks.
Loputusveeks võib teha segu õllest ning mahedast õunasiidriäädikast. Võtta 60 ml vett, 60 ml õlut ja 2 spl õunasiidriäädikat. Segada-raputada hoolega segi, määrida peale pesu juustesse, hoida mõni minut ja loputada veega.

12. Juuste pleegitamine ehk blondeerimine

Kergeks blondeerimiseks niisuta juuksed õllega. Siis mine õue istuma ning lase peale otseseid päikesekiiri.
Selleks võib teha segu õllest ning mahedast õunasiidriäädikast. Võtta 60 ml vett, 60 ml õlut ja 2 spl õunasiidriäädikat. Segada-raputada hoolega segi, määrida peale pesu juustesse, hoida mõni minut ja loputada veega.

13. Õluvann, jalavann

Õllevann võtab väsimuse ning teeb naha pehmemaks. Selleks lisa vannivette natuke õlut.
Väsinud ja valutavatele jalgadele võib õllega teha jalavanni.

14. Ravitsemine

Näiteks aitab õlu eemaldada neerukivisid, vältida dementsust, vähki, diabeeti, vähendada südame-veresoonkonna haiguste riski, alandada halva kolesterooli taset, tugevdada luusid. Täpsemalt SIIN.

 

Kogunud, toimetanud ja tõlkinud Ingrid Prass.
CopyRight ©

Allikad:
wisebread.com
care2.com
networx.com
golbis.com
kodustiil.postimees.ee
hingepeegel.ee

Samhain – algupärane Halloween. Rituaalid. Sarnasus eestlaste hingedeajaga

pygar.deviantart.com/art/The-Druids-97182697

Võime ju arvata, et eestlase jaoks on see võõras asi,
aga Samhain, see nime poolest küll iidne keldi druiidide ehk keldi šamaanide usundi pidustus on tegelikult vägagi sarnane eestlaste hingedeaja traditsioonile,
täpsemalt siis mihkli-, hingede- ning mardipäevale.
Lisaks veel sarnast aastavahetuse kommetest.

freewebs.com/faeden/halloweenhistory.htm

Seega kui konkreetne keldipärane nimi kõrvale jätta, võiks Samhain ka eestlaste kui maarahva ja suurelt jaolt maausksete jaoks, kes ka pööripäevi tähtsaks peab, olla päris mõistetav ja lähedane.

Samhain ei olnud selline nõiakeskne nagu praegune Halloween, vaid pigem šamanistliku käsitlusega, mis järgis looduse rütme ning energiaid.

Keltide kalender oli jaotatud loodusrütmide järgi.

Aasta jagunes kaheks, pimedaks ja valgeks ajaks.

Algupäraselt pidutseti suve lõpetuseks surnute jumala Samhain’i auks.
Usuti, et Samhain muudab nad vaimuks, kummituseks, haldjaks või nõiaks ning et need hinged, kes olid loomade kehas kinni, said sel ajal Maa küljest vabaks, et inkarneeruda uude kehasse.
Loomakostüümide kandmine sümboliseeriski seda.

Nimetus Samhain, Surnute jumal,
on tuletatud vanast iirikeelsest sõnast „samfuin”,

mida võib omakorda ligilähedaselt tõlkida sam – suvi ja fuin – loojang e. lõpp.

celticanamcara.blogspot.com.ee

Tähistati:

  • valge aja ehk suve lõppu ning pimeda (ja külma) aja ehk talve saabumist
  • vana aasta lõppu ning uue aastaringi algust; uusaastapüha
  • teatud perioodi läbi saamist ning ühe eluringi lõppu
  • viljakoristuse ning karjatamise lõppu

Märksõnadeks:

  • iidne tarkus
  • liikumine dimensioonide vahel
  • inimeste maailma ja teispoolsuse ühendatus; portaal maailmade vahel
  • lõik mineviku ja tuleviku vahel ehk olevik, mida ei piira aeg ega ruum
  • esivanemate tervitamine
  • vananemis- ja surmahirmu äravõitmine
  • puhastumine vanast aastast, et minna uuena uude aastasse

Nagu ka Eestis on paljud rahvakalendri tähtpäevad kirikupühadeks kuulutatud, nii sai ka Samhainist pühakutepäev ehk Halloween. Selleks, et tõrjuda Samhaini ja muid paganlikke tähtpäevi. Kristlik kirik hakkas rändavaid hingi seostama kurjade jõudude, deemonite, kuradi ja nõidadega.

 

shutterstock.com/video/

Aeg

Enne Samhaini tuli lõpetada kõik õuetööd, eriti just karjatamine. Maja ning kolle tuli samuti eelnevalt ära koristada.

Eestis lõppes enne mihklipäeva karjatamise aeg ja algasid tubased tööd.

 

Samhaini pidustused kestsid kokku 7 päeva. Algasid oktoobri lõpus, juba kolm päeva enne aasta viimast päeva ja kestsid uue aasta algusest veel kolm päeva edasi.

31. oktoobri õhtu – see oli paljude keldi rahvaste jaoks aasta viimane päev ning 1. november – uue aasta esimene päev.

Kellajaliselt kestis aastavahetus 31. oktoobri päikeseloojangust 2. novembri päikeseloojanguni.

Algselt aga ei olnud see üks kindel kuupäev, vaid selliste teatud ajaperioode lõpetavate ning alustavate rituaalsete pidustuste toimumisaja arvestamisel lähtuti kuufaasidest.

Nii et üsnagi liikuv püha. Ka Eestis ei olnud hingedepäev varem täpselt 2. novembril, vaid selle päeva määramisel jälgiti, et see langeks neljapäeva peale.

Eestis peetakse hingedeaega veidi pikemalt, mihklipäevast mardipäevani, st 29. septembrist 10. novembrini. Mõningatel andmetel aga lõpeb üks nädal enne mardipäeva.

Samas jõuavad pime aeg, külmad ilmad ning viljakoristus ja karjatamise lõpp meile Eestisse ka varem. Aga ka meie hingedepäev on lähedal just 1. novembrile, juba järgmine päev ehk 2. november.

Soomlased tähistasid veel 20. sajandi alguses 1. novembril kekrit, mille tavad meenutavad eestlaste hingedepäeva ja mardi-kadripäeva tavasid. Lahkunute haudadel süüdati küünlad, käidi ümberriietunult talust tallu. Ka soomlaste Kekri oli aasta viimane päev.

See on aeg, mil ka meil on päevad muutunud lühikeseks ning pimedaks, loodus valmistub talveuneks ning surnude hinged saavad voli ringi liikuda. November – kooljakuu.

 

zireael777.ru/congratulations/

Tegevused

Sel ajal maale saabuvad hinged võisid teha pahandust ja hävitada vilja, kuid tänu hingede ja vaimude kohalolule oli keldi preestritel druiididel hõlpsam ennustada tulevikku.

Ennustamiseks kasutati konte ning Oghami ruune.

Tehakse mitmeid surnute lepitamisele suunatud ning ringirändavate hingede vastu suunatud maagilisi toiminguid, rituaale ning ohverdusi.

 

ethnos.biz

Toit ja ohvrid

Usutakse, et sel viimasel ööl on sein elavate- ja vaimudemaailma vahel eriti õhuke.

Koju käima oodatakse esivanemate hingi.
Seepärast kaetakse ööseks hingede meeleheaks toidulaud (millel perekonnavaimude lemmikroad ) nende lemmiklilledega ja tuuakse neile loomohvreid ning püütakse vaimudemaailma asukaile igati meele järele olla.

Samas kardetakse mõne kurja vaimuga kokku saamist.

Usuti, et eelkõige kurjade inimeste hinged jäävad maa peale kolama.

Et vaimud neid ära ei tunneks, kandsid inimesed maske, et vaimud peaksid neid ekslikult kaasvaimudeks.
Vaimude hirmutamiseks pandi vahel vaiade otsa loomakoljusid.

pinterest.com/pin/36451078204348609/

Et vaime majast eemal hoida, neid vaigistada ning sisenemiskatseid ära hoida, pandi toidukausse õue, majast kaugemale.
Samamoodi ka Eestis on toitu (käkke ja liha) viidud majadest kaugemale ning kalmudele.

Et ainult perekonna head vaimud sisse saaks, selleks on akendele pandud ka küüslauku.

Ohverdamiseks (tuleohvriks) toodi peamiselt toitu, kala, liha, konte, verd ja loomi (eriti noorloomi).

Eestiski viidi mihklipäeval ande ning tehti palveid.

 

 

 

Püha lõke

Druiidid püstitasid hiigelsuuri pühasid lõkkeid, mille ümber rahvas kogunes, et põletada ohvriks vilja ja loomi. See tuli pidi olema puhas, uus, elus ja äsja tehtud-toodud.

hawkdancing.com/firerite.shtml

Selleks käisid keldi lapsed perest perre ja kogusid tulepuid hiiglasliku ühislõkke jaoks.

Nö vana-aasta öösel kustutati eelnevalt kõik muud tuled (kodudes) ja lõkked ning süüdati need siis keldi preestrite ehk druiidide poolt uuesti.

Sümboolselt siis esimese, rituaalse tulena uuel aasta, et sel moel tähistada läbi saabunud talvesurma ka peatselt kätte jõudva uue sünni algust.

Tule enneaegne süütamine oli surma ähvardusel keelatud.

See püha lõke süüdati kas siis piksenoole või sädeme abil.

Kui eelkristlikul ajal ohverdati tulele vahel ka inimesi, siis hiljem asendati see inimohverduse imiteerimisega. Selleks hüpati mitte lõkketulle, vaid üle lõkke. Võidi ka eelnevalt panna luud või inimese kuju lõkke keskele püsti.

Hilisemal ajal hüpati üle lõkke selleks, et olla terve ja kaitsa end kurja silma eest. Võis minna ka kahe lõkke vahelt läbi.

costadevalencia.com

Paarid hüppasid käsikäes üle lõkke. Kui käed jäid kokku, siis ennustas see tugevat ja püsivat liitu.
Need paarid võisid varsti abielluda.

Tule ümber tantsiti kostüümides. Need tantsud sümboliseerisid eluringi, elu ja surma tsükleid.

Tuli aitas hävitada kurjasid jõudusid.

Tuld ja suitsu kasutati ka tervendamiseks.
Suitsuga puhastati kodusid.
Haiged toodi lõkke äärde suitsu sisse.
Koduloomasid aeti läbi suitsu.

Pühast lõkkest võetud tuhka raputati vee sisse ning ka sel arvati olevat tervendavat toimet.

outsideonline.com/1923351/

Mõnel pool visati lõkkesse ohverdusena loomakarvu, -konte, kalaluusid jms, et järgmise aasta viljakust või saaki suurendada.

Tuletukke ja süsisid kasutati maagiliste amulettidena, mis pidid kaitsma välgutabamuse eest.

Püha lõkke süte peal küpsetati rituaalset leiba.

Ka sellel oli eriline tervendav vägi.

 

munchies.vice.com/en_us/article/d754yx/

See leib jagati tükkidena kõigi vahel, ka loomadele anti.
Puru visati tuulde põllu peal laiali.
Sellise leiva söömine aitas ka kaitsta kurja eest ning saada samas kontakti teispoolsusega.

Šotimaal ja Gallias küpsetati sütel rituaalseid kooke tervetest viljateradest.

Kaerajahust tehti auguga kooke.

Need pudistati põldudele laiali, et kaitsta karja kiskjate eest.

 

etsy.com/listing/520023674/

Nende leibade ja kookide tainas valmistati lambanaha peal.

Druiidi preestrid ennustasid nende kivide ja kontide põhjal, mis pärast lõkke kustumist sinna tuleasemele olid jäänud.

 

Tuli kanti tõrvikute abil kodudesse, kodukolletesse.
Nii liikusid inimesed tõrvikurongkäikudena pimedas külade vahel.

Suurest lõkkest viidi ka elavaid süsisid kodukoldesse.

 

 

patrickmurfin.blogspot.com.ee/2015/10

Kodukolletes süüdati oma tuli – ühendus inimeste vahel.

Kindlasti on heaks endeks omale rituaalsest lõkkest vastu hommikut killuke valgust koju viia ja sellest ka oma kolded ning lambid süüdata.

18. sajandist hakkas Iirimaal levima komme tuua ühislõkkelt koju süsi õõnestatud kaalika sees, mis ongi halloween’i kõrvitsalaterna eelkäija.

Seda tuld hoiti järgnevate kuude jooksul ära kustumuast. Usuti, et kustumine toob sellele perele õnnetust.

Eestiski on kasupäeval ehk mihklipäeval ja ka aasta lõpus suurt tuld tehtud, pidutsetud selle ümber, tulele ande antud.

 

Küünlad ja laternad

blog.citysocializer.com/

Koju oodatakse varem elanud inimeste hingesid, kelle mälestuseks süüdatakse kodudes küünlad.

Endisaegsed inimesed kandsid oma hirmud üle halbadele nõidadele ja pahatahtlikele haldjatele. Nende hirmutamiseks tehti laternaid. Laternate tegemine on veidi hilisem komme.

Algselt tehti laternaid õõnestatud kaalikast, kartulist või suurest õunast, kuhu asetati süsi või küünal.
Sellisest laternast kujunes mõnesaja aasta eest halloween’i tunnus Iiri- ja Šotimaal. Uskumuste järgi pidi see ühtaegu sümboliseerima esivanemate hingi. Iiri emigrandid kandsid kombe üle Ameerikasse, kus kaalikas asendus kõrvitsaga, mida on palju kergem lõigata ja õõnestada. Alles Ameerikas hakati lõikama kõrvitsast välja kohutavaid lõustu ja muud halloween’ilaternatele tüüpilist.

 

Udu

pinterest.com/pin/573505333789558072/

Olulisel kohal on ka surnute ööl ringi hõljuv udu

Usuti, et see udu märgibki piiri elavate- ja vaimude maailma vahel ja et sealt udust lihtsalt läbi kõndides saadaksegi see muidu nii nähtamatu joon ületatud.
Ja kuidas siis keegi – mõni püüdis seda vältida, mõni jälle enda kasuks ära tarvitada.
Veel arvati, et kui seda udu teatud rituaalsel viisil sisse hingata, siis saab enesesse nö. teise maailma teadmisi ahmida … ja jälle ehk targemaks mõnes asjas.

Eestis usuti, et sügisene udu väljade kohal meelitab hinged kohale.

 

Hulgakesi ringirändamine

Kuna kaks maailma on sel ööl nii tihedalt põimunud ja segunenud, siis on igasugustel maagilistel rituaalidel ning nõiariitustel eriti tugev mõju – seetõttu peeti tänast ööd lisaks hingede hulgakesi rändamisele ka nõidade ringiliikumise ööks.

On tähtsaim sabat, nõidade uusaasta.

oldenwilde.org/oldenwilde/

Samhain’i ajal riietuti vaimudeks ja liiguti rongkäiguga linnast välja, et surnute hinged tagasi nende valdustesse juhtida.

Vanad keldid kandsid kostüüme selleks, et end ringihulkuvate vaimude eest kaitsta.
Keldid kandsid kostüüme, mis koosnesid tavaliselt loomapeadest ja -nahkadest.

Täiskasvanud käisid ka jumalusteks maskeerituna perest perre, kogudes ohvrianniks toitu. Söödi ja joodi kõvasti.

 

Eestis kannab sarnast ideed ning kombeid mardipäev, kui jooksevad ringi mardisandid või hingesandid.

 

lizleafloor.com/2014/11/07/

Pidustused

Samhaini ajal kogunesid kokku hõimupealikud, kuningad ning rahvas.

Juhid korraldasid erinevaid võistlusi, mänge ja uhkeid pidusööminguid, kus oli kombeks ennast korralikult täis süüa ja juua.

Peolaual olid kindlasti vein, mõdu, leib, kala, liha, piim, või, koor, õunad ja pähklid.

Iga peole tulija pidi tooma pea korraldajale kingituse, näiteks mõne eluslooma.

See oli ka aeg, kui tuli maksa oma võlad.

Usuti, et see, kes on sellel peol kohal, sellele ei saa pimeduse jõud midagi halba teha.

patheos.com/blogs/panmankey

Usuti, et peoga võisid liituda ka mäehaldjad. Inimestega võrreldes olid nad ilusamad. Haldjad võisid kaasa viia naisi ja loomi, muuta inimese targaks ja surematuks, ennustada ja õpetada uskumatuid asju.

Ka jumalad võisid peole tulla, kas siis inimese või looma kujul.

Arvati, et ka haldjad oma mäeküngastes ja metsades peavad isekeskis uhket pidu.

 

donnybrookmail.com.au/story/2529960/

Tuleviku ennustamine

Tänu hingede ja vaimude kohalolule oli keldi preestritel druiididel hõlpsam ennustada tulevikku.

Nemad kasutasid ennustamiseks konte ning Oghami ruune.

Rahva hulgas oli levinud tulevase ennustamine õunte abil.
Õuntega armastuse ennustamine ulatub tagasi justnimelt druiidide aega.

Õunad seoti nööriga kinni ja pandi rippuma. Kes noortest neidudest esimesena õunast hammustatud sai, käsi kasutamata, sai kõige enne mehele.

Pandi ka õunu veetünni ning püüti siis pinnal ujuvaid õunu hammustada, käsi kasutamata.

Hammustatud õuna võis ööseks panna siis padja alla ja näha oma tulevast meest.

munchies.vice.com/en_us/article/

Õunarituaal oli tegelikult armastuse, seksi ja viljakuse rituaal, mida sooritasid (noored) naised.

Tänapäeval on see kujunenud lihtsalt lõbusaks mänguks, mida mängivad ka mehed ja lapsed.

Õunad, õunasiider, suhkrustatud õunad ja õunte andmine sanditajaile on tänini moes.

 

Levinud oli ka sarapuupähklitega ennustamine.

theceltictimes.com/index.php/

Pähklitele pandi enda ja armsama nimi või väljavalitute nimed ja asetati nad kõrvuti tulle – sellest, mis nendega edasi juhtus, järeldati tulevikku.

Ühe versiooni järgi oli tulevaseks meheks see, kelle nimeline pähkel põles tuhaks, teise versiooni järgi aga see just ei sobinud.

Sel ja järgmistel öödel pandi midagi padja alla, et näha unes armsamat.

Eestiski on kasu- ehk mihklipäeval ennustatud ette ilmasid ning inimeste saatust.

 

Rituaalid

lairbhan.blogspot.com.ee/2016/11/

Isiklikul tasandil on sel ajal mõjusad:
– pereasjade, eriti pere vanemate liikmete
– haigete heaks tehtavad rituaalid.

Peamine eesmärk – puhastada ja puhastuda.
Vana aasta taagast, muredest, haigustest jne.

Sel ajal tehtud rituaalid:

  • kaitsevad psüühiliselt
  • aitavad jagu saada hirmudest, vanadest kummitustest, nii psühholoogilistest kui ka psüühilistest,
  • märgivad loomulikku üleminekut ühest elustaadiumist teise
  • abistavad pere surnute mälestamist
  • seovad noori mineviku traditsioonidega,
  • suurendavad ennustamisoskusi.

 

Rituaalide tegemisel Samhaini ajal sobib kasutada:

13moons.com/samhain-spell-candle

Värvilisi küünlaid – must, meresinine, sügavlilla (hirmude minnalaskmiseks), oranž (rõõmuks surematuse üle). Koos must ja valge küünal.

Kristalle – suitsukvarts, must oonüks, apatši pisarad (obsidiaan), väga tume ametüst, heliotroop, opaal.

Ükskõik mis lilli.

Ürte, õlisid, lõhnaaineid – küpress, kreeta pune, loorber, küüslauk, majoraan, puju (koirohi), muskaatpähkel, ruut, salvei, lavendel.

 

 

PS!

Eesti hingedeaja ja kasupäeva ehk mihklipäeva kommetest saab täpsemalt lisaks lugeda siit -> kultuur.elu.ee

 

Kogunud ja tõlkinud Ingrid Prass.

Allikad:
paganspath.com
celtica.ru
calend.ru
svagor.com
grimuar.ru
theceltictimes.com
theceltictimes.com
lonerwolf.com
ilm.ee
folklore.ee
digar.ee
ohmygossip.nordenbladet.ee
paganspath.com
kultuur.elu.ee

Libaloomadest ja astraalkehast

lemonde.fr

Werewolf, werelynx, werefox… Nende sõnadega käiakse inglise keeles ümber sama kergelt nagu meil: libahunt, libarebane… mistahes liba-. Internetis võib kohata kõike: my werename, his werecard, your werekitty… Nende mõistetega on mängitud, kasutatud neid reklaamina, fantaseeritud nende ümber, vaadeldud läbi folkloori raamide, kuid mitte midagi tõsist libaolendite kohta internetis siiski teada ei saa.

Saksamaal öeldi Werwolf ja Werluchs. Vilkacis ehk “hundisilm” on libahunt läti keeles. Selleks moondumiseks olevat nõid pidanud ütlema “Es gribu būt vilks!” või “…cilvēks!”, kui oli vaja muutuda inimeseks (teine asi, kas nõid oma loomalõugadega seda öelda suutis). Ka eesti sõna soend tähendab, et kõige sagedamini käidi libas just nimelt soe ehk hundina.

deviantart.com/tag/werelynx

Arvutimängudes leidub terve hulk igasuguseid libaloomi, nende seas libailves, kes vastab nimele Laxlyn ja ilmub inimese kujul neiuna, kellel on hüpnotiseerivad kollased silmad. Ta on punapea nagu enamik iirlasi, sest oma nõidade rohkuse poolest tuntud Iirimaal tunti kõiksuguseid libaloomi – mitte ainult hunte, nagu meil ja me naaberrahvastel. Eesti uskumused libaloomadest on suuresti mõjutatud naaberrahvaste kujutelmadest, mis sest, et idanaabrid on meidki kunagi nõia- ehk imerahvaks (tšuudideks) pidanud ja soomlased ütlevad libahundi kohta siiamaani ihmissusi või vironsusi ehk “eesti hunt”.

Rõss-oborotenj on vene folklooris võimalik ja kohati tuntud, kuid sealgi valitseb hunt – volkodlak. Miks alati hunt? Sellele leidub seletus ühes poola paanide suguvõsaloos, kus naine olla omandanud hundi, “selle kõige lihtsama” moonduse, siis ilvese ja varsti olnud juba valmis saama päris rebaseks. Nii nagu primitiivseid inimesi on alati olnud rohkem kui harituid, valitses sama olukord ka nõidade seas, kus enamik oskas moondada ennast või oma ligimest ainult hundiks. Vahest ei saanudki moondada ilveseks külamatsi, veel vähem rebaseks – ehk oli selline moondus lubatud ainult aadlike või vähemasti kultuuriladviku jaoks.

 

Keda, kelleks, kuidas ja milleks moondati?
Libaloom ei olnud alati nõid. Teades inimese nime, moondas nõid inimese loomaks. Selline loom hoidus karjast eemale ja tuli taluõue leiba küsima. (Nüüd arvatakse, et iga tallu tulnud loom on marutaudis. )

Harva juhtus, et libaloomal oli inimese teadvus veel kuigi kaua alles. Esimest liiki libaloomadel, keda muudeti päriseks, säilis veel kolme päeva jooksul võime moonduda mõneks minutiks tagasi ja mäletada oma inimelu. Teist liiki libaloomad ei kaotanud oma inimvälimust ja olemust kohe, vaid järk-järgult. Tavaliselt ei teadnud need inimesed, mis nendega öösiti (keskööl, kuu paistel) toimus – või olid nad nii rumalad, et ei pannud muutusi tähele. Teised juba teadsid ja vältisid “libahunti”, tema aga imestas, kes oli tema maja ukse seestpoolt täis kriipinud ja toolijalad ära närinud – uks oli ju lukus. Pole ime, et inimene tiriti lõkkele libahundiks olemise eest ja tema tajus seda ebaõiglusena.

Libaloomaks võis muutuda ka peale libalooma hammustust. See “au” langes juba, ümbruskonnaga võrreldes, pisut rohkem arenenud inimestele. See polnud õnnetusjuhtum, vaid inimene oli välja valitud. Pikkamisi hakkas inimene mõistma, kellena ta öösiti ringi liikus, siis võis ta spetsiaalse treeningu abil õppida pikendama loomaks moondumist, kuid kõige raskem ja aegavõtvam ülesanne oli muutudes loomaks säilitada oma inimeseteadvus ja tajuda ennast looma kehas ikkagi inimesena, kasutades oma inimesemälu ja kogemust. Siis võis inimene vaadata oma peegeldust loomana ja hiljem mäletada kõike, mida loomana tegi. Vastasel juhul, olles loom, nägi ta ennast peeglis inimesena.

wikiwand.com/fr/Cynocéphalie

Heal juhul jõudis inimene arusaamisele, et tema libaloomaks olemine oli missioon, siis suutis ta keelata ennast tegutseda rumalalt, näiteks kasutada oma loomaks olemist isiklike arvete klaarimisel. Loomulikult esines “praaki” ka libaloomaks moondamisel ning inimene, kes ei hakanud tegutsema sihikindlalt vastavalt ürituse mõttele, koristati ära.

Need loom-inimesed olid nõiaõpilased, kes enamikus ise sellest teada ei saanudki. Nende arenguteele oli korraldatud sari katsumusi, mille läbimine näitas, kas inimene oli valmis teadvustamaks endale oma nõiaõpilaseks olemist. Isegi siis ei saanud libaloomast hammustatud inimene loomaks muutumist veel päriselt vältida ega muutuda mõneks teiseks loomaks. Nõid aga sai moonduda kelleks ja milleks tahes.

Moondumiseks kasutas nõid ilma- või loogapuud, tegi kukerpalli, keeras ennast järsku ümber või lõi ennast vastu maad. Kukerpallitada tuli nii, et keha jääks paigale loogapuu alla, nõia olemus ise aga saaks edasi. Muinasjuttudes leidub näiteid: kuri võõrasema tõukab kasutütre sillalt vette või viskab aknast välja (kukerpall sooritatud) ning neiu muutub loomaks või linnuks. Samuti visati kasutütrele peale loomanahk, löödi talle lusikaga vastu laupa ja loeti sõnad peale. Midagi sarnast saavutati ka “kokkupanekupunkti” pihta virutades, nagu kirjeldas Castaneda. Libalooma staatusest vabastamiseks pakkusid muinasjutud terve rea meetodeid, alustades looma suudlemisest kuni looma aastatepikkuse teenimiseni välja, kusjuures levinuim abinõu – karusnaha põletamine (vahel koos loomaga) – ei toonud alati soovitud tulemust, vaid sageli lisas äranõiutud olendile needuse, raskendas tema olukorda või pikendas libaloomaks olemist.

Näha, kas loom oli inimene või mitte, sai loogapuu vahelt vaadates või sõlme kasvatatud pihlaka sõlmest piiludes. Usuti, et libavälimus kaob, kui vaadata looma teda läbi rangide või jalge vahelt. Seda nimetati “ära tundmiseks” ning samamoodi võis “ära tunda” ka näiteks haldjat või muud metsaolevust, kes oli pealtnäha inimene, kuid üle vasaku õla pilku heites känd või mõni suvaline ese.

Libaloomal olevat enamasti ees olnud kaelus ehk valge “põll”. Saksamaal ja Taanis usuti, et iga inimene, kelle kulmud olid keskelt kokku kasvanud, käis libahundiks. Libaloom oli kuri siis, kui inimene oli kuri, kuid inimest kulmukuju pärast lõkkele tirides selle üle ei juureldud. Usuti, et libaloom võis elada inimeste seas nende teadmata, koguni iseenda teadmata ning ainult hämaras või uduse ilmaga pärast äikest oli ta loomana nähtav. Usuti, et sellisel inimesel oli looma kasukas pahupidi naha all, igatahes võis ta oma loomaks või inimeseks olemist kuidagi kiiresti pahupidi keerata.

Komi nõiad oskasid luua loomakujulisi viirastusi, et nad eksitaksid jahimehi. Selline loom võib äkitselt ära kaduda, sama tunnus on ka libaloomal. Kes pole kuulnud Alice’st ja irvik-kiisust? Briti folkloristid ütlevad, et libakaslased naljatavad ja naeratavad. Nii liba- kui pärisloomadel on olemas huumorimeel ja nad teevad üksteisele kulul nalja.

 

users.atw.hu

Vigala Sass teadis nimetada ka muid libaloomi,
näiteks võib toonelasse läinud esivanem tulla hoiatama või õpetama järglasi oma tootemlooma kujul. Esivanemad nimelt tegelesid kunagi loomulikuks peetud sodoomiaga ning tootemloom oli see, kellega elati kokku ja kes oli samuti esivanemaks.

Teised rahvad, nagu ka eestlased enne toonela usu tekkimist, uskusid, et peale surma läheb hing hõimukaitseloomasse ja elab sellena kuni taassünnini. Selle looma küüned olid rahvale amulettideks ja just selleks loomaks võis muutuda kukerpallitades. Ilveseküüned olid sama vägevad kui karu omad, kaitstes omanikku võõra väe eest, ja neid pandi surnutele hauda kaasa, et kurjad jõud keha ei vallutaks. Hiljem hakati uskuma, et just hõimukaitseloomana ei saa minna libasse, näiteks karu või kotkana, kõigi teiste olenditena aga küll. Karu on paljude rahvaste kaitseloom, hunt, kotkas ja ronk samuti, kuid on ka kaslaste rahvaid.

Libalooma sai ka käsitsi teha – see oli nukk, kes täitis peremehe soove, näiteks tõi peremehele värsket liha. Nukku hoiti pimedas keldris saarepuu all või metsas saarepuu õõnsuses ja temaga suheldi pimedal ajal. Väljas käis nuku hing, mitte keha, ja kaasaja šamaanid vaidlevad, kas see hing oli nuku või nuku tegija oma.

Transpordivahendina kasutas nõid libalooma voolava vee ületamisel. Kui nõid moonduks ise loomaks, siis vee ületamisel pidi ta moonduma kalaks või linnuks ja siis tagasi loomaks, mis oli tülikas ja selleks kasutatigi “ratsut”. Kui jõel oli tamm, mille taha kogunes kogu jõe negatiivne energia, siis sealt ei saanud nõid üle ka “ratsu” abil ning kaotas pealegi oma väe. Libas käijale soovitas Vigala Sass võtta libasse kaasa emakaru, emahunt, ronk, madu ja kits, et olla igakülgselt kaitstud teiste libaloomade, nõidade ja kurjade hingede eest. Kõige paremaks “ratsuks” ja peremehe kaitsjaks peeti ilvest, sest karu kaitses vaid füüsilist keha ja hunt ainult hinge ning ilves sai hakkama muudegi asjadega.

Libaloomaks, kas looma või inimese kujul, võis sündida emast, kes pole isast olevust tunda saanud, siis tuli lapsesse manalasse kinni jäänud inimese hing. Sel juhul elas laps nagu inimene ning täisikka jõudnuna hulkus täiskuuöösiti loomana. Muinasjuttudes leidub näiteid ka loomana sündimisest, kes mõneks puhuks moondusid inimesteks. Ka vigased lapsed ja ebardid sündisid siis, kui kinnijäänu ajas endale keha: mõni oli lihtsalt valesti “kokku pandud” ning mõnel olid karvad või kalasoomused peal, saba taga või sarvenukid peas, ja hea veel, kui väljapoole, kõigile näha – need inimesed ei olnud nii ohtlikud kui “sissepoole” looma olemusega inimesed, ju usuti, et kalmulised ehk kurja tegemise eest hauas kinni hoitavad hinged taassünnivad algusest saadik kurjana.

Libaloomana võisid ilmuda samuti igasugused olendid: haldjad, painajad, tapetud laste hinged, mõnesse kohta kinni takerdunud surnute hinged ehk kohavaldajad, külmkingad, marrused, vidajad ja muud kurjad olendid. Väidetavasti ei räägi hinged ja vaimud kunagi, libaloomad küll. Libaloomad erinevad ka lõhna järgi: kinnijäänul on raipelõhn küljes, nõial värske taimede lõhn, külmkingast libaloom lõhnab hapupiima ja juustu järele. Metshaldjad võisid muutuda loomaks-linnuks, et hoiatada. Kui nad eksitasid inimest metsa, siis oli inimene midagi valesti teinud. Seevastu vidajad (hälvetused ehk hõlvandused) eksitasid inimesi paljast õelusest. Külmking, kinnijäänud hinged ja tehtud loomad murdsid ohvri maha, kuid ei söönud seda, seevastu libaloomad, naisnõiad ja marrused sõid küll. Kõiki neid olendeid eristanud päris libaloomast üks tunnusjoon – pärislibaloomal olevat olnud 6 jalga.

aminoapps.com/page/music/1648945/metsatoll

Külmking ehk kümnekingaline oli jalutu ehk hõljuv või libisev külm-rõske mittemateriaalne olevus, kes piinas loomi. Päikeseloojangul avatud ukse kaudu pääses ta ka koduloomade kallale, kes nägid hommikul välja sasitud ja palavikus. Külmling võis tulla ka päeval või looma kujul – nagu ka üks eriline kuri naisnõid (võhl, vilu, võlu), kes käis painajana inimeste kallal ja loomi noolimas – nad olid siis siledad ja märjad. See nõid võis olla ka teatud koha painajaks, tegutses igal ajal ja liikus kohinal, nagu oleks linnuparv mööda lennanud.

Marrust ei olnud näha, kuid võis märgata valget pöörist. Marrus liikus pühade öösiti ja 18. päeval peale kuuloomist, eriti võimas oli ta jõuluööl, kuid mitte kunagi täiskuu ajal. Marrus liikus ainult öösiti ja mööda metsi, ta oli kinnijäänu ja võis ilmuda nii inimese kui looma (ka näiteks peata koera) kujul, ometi ei muutunud ta loomaks, vaid seestas loomi. Marruse nimi seostub marutaudiga, sest sakris ja hulluks vaevatud marutaudis loom oligi marruse vallas. Naissoost marrus oli vilp ja sugugi mitte virp (varp, virbitus), kes oli kurjakuulutav naiseviirastus, kes ilmus teelistele ette. (Vilpama tähendab midagi vahule kloppima, aga ka jooksma, vilpus (vilbus) on nõid, aga ka kiiresti liikuv viirastus, vilbas on vilgas ja usin ning vilpsatus on vilksatus. ) Marukatkuemand ehk Vilp tuleb looma sisse, sest tahab tajuda loomaks olemist, ja “ratsutab” oma ohvri enne hulluks, siis surnuks, sest tema astraalne kurjus osutub loomale talumatuks koormaks. Marutaud teeb ara looma julgeks ja vastupidi, sõltuvalt konkreetse looma iseloomust, mitte liigikuuluvusest. Loom tahab juua, tungides vee otsingul isegi inimmajja, kuid ta ei märka vett, isegi vihmapiisku oma kasukal.

Kõikide nende kurjade olevuste nägemine või nende lähedusse sattumine tõi haigusi – inimese hingejõud tõmmati kaasa, sest kinnijäänu üritas selle jõul vabaks pääseda. Usuti, et piisas ka sellest, et olendi nähtamatu vari võis langeda inimese või looma peale, ehk kuri olevus sattus mõne valgusallika ja ohvri vahele. Hilisemal ajal usuti, et viirastuste nägija on juba niigi lähedal haigusele ja surmale, umbes nagu nüüd, mil iga terve, normaalne, kahe jalaga maa peal seisev inimene näebki vaid maiseid asju.

Koerad ning hundid näevad alati libas käijat ja tahavad teda murda. Kui koerte ja huntidega saab teadja kuidagi hakkama, siis metsistunud koerad ei allu isegi suurele nõiale. Libas jälitajate vastu ristati selja taga oksad, tehti ring üle vasema õla, mindi läbi lõkkesuitsu, põgeneti spiraalipidi vastupäeva pimedal ajal ja päripäeva valgel ajal või liiguti ristikheinalehekujuliselt, et kuri ei järgneks, sest usuti, et kuri ei oska liikuda mööda kõverjoont. Seda näivad uskuvat ka loomad, kes, selle asemel et joostes otse jõuda kaugemale, teevad ristikheinalehekujulisi haake ning segavad jälgi.

Head päevad libaskäimiseks olevat 1. , 15. , 19. , 20. , 24. , 28. ja 29. päev peale kuuloomist. 2. päeval puudub libas olijal kaitse, ja kui ta teeb kurja, saab hundid kallale. Libaskäimiseks ei ole üldiselt soovitatav kuutsükli 2. -14. päev. Hoiatatakse, et ainult pühitsetud erakud ja suured nõiad käivad libas 4. , 11. , 18. ja 25. päeval peale kuuloomist. Libas käimiseks ei sobi eriti ka 21. , 22. ja 23. päev, kui libasse ei minda just selleks, et abistada nõrku ja ära ajada kurja. Räägitakse, et alles siis, kui inimene on käinud libas 7 aastat, saab ta väge ja see püsib ka päeva ajal.

 

MIS ON TEGELIKULT MOONDUMISTE TAGA?

Need uskumused on pärit ajast, mil inimese füüsiline keha ei olnud veel nii tahke ega tuim nagu praegu. Inimese “kolmas silm” ei olnud veel muutunud rudimendiks.
Astraalkeha peeti inimese teisikuks ja selle olemasolus ei kaheldud. Usuti haldjaid, vaime ja muid astraalolendeid, nendega kohtuti sageli ja satuti ka ise teise reaalsusesse. Nähti palja silmaga inimese astraalkeha, mis eraldus tahkest kehast unes, haiguse korral või siis, kui kiirele liikumisele järgnes järsk seisak (näiteks kokkupõrge), sel juhul liikus astraalkeha edasi ja paiskus füüsilisest kehast välja. Astraal eraldus kergelt ka külakiigel üle võlla kiikudes, samuti kiigelt kukkudes ja kiigelt või kiiresti kiikuva hobuse seljast alla hüpates. Linnuks moondumine kukkudes kaljult ei ole tühipaljas legend, kõrgelt hüppamist harjutati meelega, eesmärgiks mitte niivõrd linnuks olemisest aimu saamine, vaid ennast teatud viisil pöörates suunduti teisse reaalsusesse ning seetõttu välditi kehalisi vigastusi.

pinterest.com/pin/313140980323523826/

Mõned idamaa sektid saavutavad astraalkeha irdumist füüsilisest kehast keerlemise teel ja sama mehhanismi kasutasid kõikide rahvaste šamaanid.
Monotoonsed rütmilised helid ja keha edasi-tagasi kiigutamine kergendavad samuti astraali välja minekut. On inimesi, kes tänu treeningutele või kaasasündinud omapära tõttu ei vaja astraalkeha väljaviimiseks mingisuguseid abinõusid. Mõned neist on toimuvast teadlikud, enamik mitte. Juhtub, et inimene ei ole teadvuseta ega unes, vaid mõtteisse jäänud ja hetkeks näeb oma kujutlustes selgelt mõnda kohta. Tavaliselt on sel ajal inimese füüsiline keha nõrk ning astraalkeha võtab selle haldamise enda peale. Võib juhtuda, et seda inimest nähakse kuskil, ilma et tema sellest midagi teada saaks. Kui teda ei nähta, siis tajutakse vähemalt tema lähedalolu või lihtsalt mõeldakse talle – kõik sõltub retsipiendi võimetest.

Kui on kindlalt teada, et inimene ei saa mitte mingil juhul olla seal, kus teda nähti, siis laekub veel ühe juhtumi kirjeldus seletamata juhtumite kogudesse, mida, enamasti salastatuna, leidub igas riigis. Muiste tehti seda aga massiliselt, teadvustatult ja lihtsalt, nagu muinasjutus või laulus: moonduti linnuks ja lennati kallima juurde.

exemplore.com/paranormal/

Kõige rohkem astraalkeha rände – nii teadvustatud kui teadvustamata – toimub ikkagi une ajal. Unenäokeha (astral body, Castanedal nagual) ei pea olema inimese sarnane, vaid võib muutuda esemeks, loomaks, linnuks, putukaks, ilmanähtuseks või loodusjõuks. Arvatakse, et nõid või äranõiutud inimene muutus öösiti loomaks koos oma füüsilise kehaga. See väide aga räägib vastu folkloorile, kus on kirjas: nõia une ajal jooksis tema suust välja hiir ja kui keegi pööras nõia keha ümber, ei leidnud hingeloom tagasiteed kehasse. Kui nõid muutunuks loomaks koos oma füüsilise kehaga, siis poleks, mida ümber pöörata. Järelikult, loomaks muutus nõia mingi muu osa, mida vanasti nimetati irdhingeks. Tegelikult ei peaks füüsilise keha ümberpaigutamine astraali tagasitulekut segama: on ju edukalt üritatud viia astraal välja sõites transpordis ja isegi transiseisundis mööda tänavat kõndides.

Kui hingeloomana koonduv irdhing ei tule kehasse tagasi, siis inimene ei sure, nagu hingushinge lahkumise puhul, vaid läheb hulluks. Kui hingeloom leiab endale uue “kodu”, siis toimub seestumine ehk kellelegi teisele inimesele “tuleb vaim peale”.
Irdhing on teisisõnu unenäohing, astraalprojektsioon, astraalteisik ehk transis viibiva inimese teadlik mina, kes võib omada varju ja peegeldust, isegi kuigivõrd tahket kuju.
Siirdhing on kehast irdunud ja kuhugi siirduv hing, mis võib tulla kehasse tagasi, vahetada keha või jääda kondama, nagu ajusurmas või koomas viibivate haigete puhul, ning lõpuks muutub varihingeks füüsilise keha lõpliku surma puhul. Siirdhinge nähakse vahel, kui äsja surnud inimene ilmutab ennast oma lähedastele.
Siirdhing võis muutuda haldjaks või kohavaldajaks, või kinni jääda, kui ta oli elus kurja teinud.
Varihing oli inimese vari ehk teisik ja varjus sisaldus ellujäämiseks vajalik jõud. Kui surnu tuli tagasi oma koduseid vaatama, siis polnud tal enam varju.

Osav nõid, kelle jaoks teadmiste ja kogemuste saamine muutub tähtsamaks, kui oma füüsilise keha maiste hüvedega õnnistamine, võib jääda astraaltasandile kuitahes kauaks. Ta käib vahel tagasi, et hoolitseda oma füüsilise keha eest samamoodi, nagu nõiakunstikauge autoomanik hoolitseb oma sõiduriista eest. Hoopis osavad nõiameistrid oskavad oma maist keha nii ära konserveerida, et see ei sure ega lagune kuitahes kaua. Järgmine aste on tiibetlaste somathi seisund.

mojvideo.com/uporabnik

Astraaltasand on jagatud mitmeks “korruseks”, et nii primitiivsemad-agressiivsemad kui ka lausa kurjad külastajad ja asukad ei satuks häirima kõrgemini arenenuid, kuid astraaltasandil on olemas ka olendid ja jõud, mis ei ole liigitatavad ega jagatavad.
Väidetakse, et astraalmaailma olenditel on üldiselt ohtlikud, täpsemini öeldes destabiliseerivad vibratsioonid. Seetõttu ei jääda astraaltasandile liiga kauaks, vaid üritatakse pääseda kõrgemasse ja peenmateriaalsemasse mentaalmaailma.
Ennast juba füüsilisel tasandil arendanud ja harinud inimesel ei teki selle üleminekuga probleeme, mõni vägevam võib külastada mentaaltasandit füüsilist keha kaotamatagi.

Mentaalmaailm on puhas ja loov mõtteenergia ja kurjade mõtetega sinna ei pääse.
Astraalmaailma kinnijäänud hinged, kelle areng on takerdunud muude asjaolude tõttu, aidatakse edasi mentaalmaailma, olgu nad inimesed või loomad, samamoodi, nagu aidatakse “üles valgusesse” füüsilisele tasandile kinnijäänuid.

 

Alateadvus või salateadvus?

Libahundile on rahvas andnud palju nimesid: moondus, moonutis, liba, inimesehunt, huntinimene, kodususi, nõiahunt, lähuhunt, ahjupealne, sumpur, kaputjalg, libasusi. Libas käimist nimetavad nõiad omavahel jooksmiseks, mängimiseks, tantsimiseks, kondamiseks jne. Libas käiakse haridusliku meelelahutuse pärast ja peale selle on nõiamaailmas olemas palju muid “meelelahutusi”, mil pole midagi ühist nõiakeppidega vehkimise ja loitsude karjumisega. Igasugune atribuutika kuhjumine nõiategevuse ümber on šarlatanide nõiamäng või massimeedia karikatuur. Veel väiksema eduga jõuavad nõiareaalsuse tajumisele ligi skisofreenikud ja narkomaanid. Kõige soodsamas seisus on šamaanid ja joogid, teisisõnu, need vähesed edasijõudnud, kes näiliselt teadvusetus seisundis – unes või transis – teevad teadlikult seda, mida kõik teised teevad endale teadvustamata.

shamanhands.com

Enamasti ei tea inimene, et ta une ajal mitte lihtsalt ei vaata unenägusid, vaid ka tõesti käib kusagil väljaspool oma keha. Nägijate sõnul hõljub öösiti ringi päris palju teadvusetuid astraale, ja vähe on neid, kes oma astraalkehas, olgu inimese või loomana, midagi sihikindlalt ette võtavad, veel vähem neid, kes toimunut hiljem kasvõi lünklikult mäletavad. Eristada inimese füüsilise aju produktiks olevaid unenägusid astraalrändudel nähtust ei ole sugugi lihtne ja õppimata seda teha ei saa. Niidiks, millest haarata, üritamaks meenutada astraalis juhtunut, võib olla mõni korduv unenägu, kus inimene tõmmatakse kusagilt läbi, teda tiritakse peast või ta kukub kusagilt alla – selline unenäo lõpp viitab astraalrännakult tagasitulekule. Hoopis suuremat kogemust nõuab teadvustamata astraalrännu mälestustekildude eristamine eelmiste elude mälestustest.

Libaskäija peab olema valmis kohtuma ka omaenda pahupidi-minaga. Inimese kurjus võib olla üllatuseks nii inimesele endale, kui kõigile, kes teda tunnevad. Tegemist võib olla sügavale maha surutud ja alateadvuses aastakümneid varjatud kurjusega, ja koguni sellisega, mis on inimolemusest sügavam. Sel juhul vabaneb see libas olemise ajal, inimene muutub kontrollimatuks ja kuigi inimene ise ei mäleta tehtut, keelatakse tal libaskäimine ära.

Ka tuulispask oli inimese astraalkeha, ainult et kuigi tõsiseid reaalseid purustusi ei saanud see energeetiline ehk peenmateriaalne substants füüsilises maailmas tekitada.
Samuti ei saanud libahunt murda tahkemateriaalseid loomi, seda tegid kas pärisloomad või libaloomaks käimise süüdistuse esitaja inimene.

imgur.com/gallery/MurbXlD

Seevastu energeetilisi purustusi võis astraalolija tekitada teistele küll, vahel nii tõsiseid, et need tingivad ka füüsilise keha haigestumise (painaja juhtum). Kui nõid, kelle astraalkeha ei kaalu kunagi üle 3 grammi ja kelle hingetuul ei oma purustavat jõudu, ikkagi maailma seadused “üle kavaldaks” ja midagi füüsilisele tasandile ulatuvat sooritaks, siis jääks ta varsti oma võimetest ja nõiaelu mälestustest ilma.

Libaloomana võib inimene liituda ka pärisloomadega ja osaleda saagi murdmises, mille lõhna ja tunnet hammaste vahel ta võib hommikul ärgates mäletada, kuid mingil juhul ei ärka ta verise suuga, nagu mõnes filmis on kujutletud, ja tavaliselt ei tea ta ka liha maitsest midagi. Astraalolendina sööb libaloom ohvri astraalkeha ehk peenmateriaalset energiat ja veriseks saavad pärisloomade koonud.

Mis puutub füüsilise keha haavadesse või keha moonutavatesse haigustesse, siis need ei kandu astraalkehale ega meie astraalsele “teisikule”. Vastupidi, kahjustades astraalkeha, saame alati mõjutada mõne füüsilise keha funktsiooni (seda teadsid tuulispasa noaga pildujad ja libalinnu hõbekuuliga laskjad).

Astraalkehal on omadus tunda lõhnu ja ta toitubki lõhnadest. Astraaltasandil on lõhnugi palju rohkem, kui oskame füüsilisel tasandil eristada. Teisi energiaga küllastumise viise – silmitsemise, kuulamise ja kokkupuute kaudu – kasutab astraalkeha ka inimese ärkveloleku ajal, taastamaks füüsilise keha eluvõimet ehk pehmelt öeldes röövides teiste olendite ja esemete energiat silma, kõrva ja naha kaudu. Sest tavaliselt on kaasaja inimese füüsilise keha energiakeskused – tšakrad – ummistunud või pöörlevad pahupidi ja füüsiline keha ei saa enese energia varustamisega ise hakkama. Inimene, kes “lüpsab” teist, on reeglina tüütu. Ometi ei tea ta tavaliselt oma tegudest ega ka astraalkehast midagi, muidu õpiks ta oma tšakrate avamise ja leiaks elus palju muud põnevat peale enese isiku teistele kaela määrimise.

youtube.com/watch?v=tMahrwZDDZo

Füüsiline keha eksisteerib kolmandas ja astraalkeha neljandas mõõtmes.
Loomad eksisteerivad vahepeal ehk neile on antud näha nii kolmanda kui neljanda mõõtme reaalsust. Kassid ja koerad näevad vaime – see on teada asi. Huvitav on jälgida, kuidas imestab ja hädaldab koduloom oma peremehe näiliselt magava keha kohal, kui peremehe astraalkeha on irdunud. Nähes lähenevat astraalkeha jookseb loom sellele vastu, siis peatub hämmelduses ja vahib kord magavat keha, kord selle “teisikut”. Nõia loomad, kes on selliseid asju juba kord näinud, ei imesta enam. Loomi on nähtud imestamas ka siis, kui inimesel, keda loomad on “normaalseks kahejalgseks” pidanud, oli kord päeva ajal nii inimese kui looma välimus korraga – inimese füüsiline keha ja looma astraal – ning loomulikult inimesele endale teadmata.

Astraalmaailma elementaarosakesi nimetatakse orgoonideks ja 1980-ndatel lubati nende kirjeldamise eest Nobeli preemia, kuid otsustati, et sellised avastused ei kuulu avalikustamisele. Maailma militaristlik ladvik üritas orgoonidele kasutust leida, kuid nagu enamik vaimseid asju, ei kõlvanud astraalmaailm maiste eesmärkide saavutamise jaoks, nagu seda on rikastumine ja võimu jagamine sõja teel. Isegi luure ei saanud astraalrändude abil soovitut infot, sest neljandas mõõtmes näeb maastik teistmoodi välja.

Neljandas mõõtmes ei ole olenditel ega esemetel konkreetset kuju. Astraalmaailma “ruum” on laiem mõiste kui see, millega oleme harjunud tahkemateriaalses reaalsuses. Kui näeme unes või astraalrännakus mõnda konkreetset kohta või hoonet, siis võib ta välja näha iga kord eri moodi.

Astraalses ruumis on korraga olemas kõik muudatused, mis olid aegade jooksul selles kohas või hoones tehtud, samuti kavandatud, ja need, mida ei ole veel tehtud ega kavandatud. Seal võib kohata kõiki olendeid, kes on sinna kunagi oma energeetilise jälge jätnud, samuti neid, kes mõtlevad ennast sinna.

Üks nõiaõpilane jutustas oma astraalrändudest nii: “Imelikult külm oli siiski, mida ka selga ei oleks pannud. Aitas üks nipp – panin kaitse oma väljuvale astraalile. Lugesin, et ilma kaitseta jookseb astraalkeha energiast tühjaks. Nüüd pole mul enam kusagil külm. Aga siis, enne kaitse panemist, kui minu astraal tõusis istukile, nägin, et oli küll inimene, kuid mitte üldsegi minu nägu. ”

Mõned teadjad väidavad, et naisel on mehe astraal ja vastupidi. See pole alati nii. Igal inimesel võib olla mõlemast soost astraalprojektsioone, samuti loomalikke ehk mistahes kujulisi astraalprojektsioone. Neid leiame muinasjuttudes, kus nõid muudab kiiresti kuju, et tegelase käest lipsata, või kaks nõida moonduvad võistu loomadeks, kumb kumma kiiremini maha jõuab murda.

Loom võib ilmuda astraalis inimese ja inimene loomana. Igal inimesel ja loomal on olemas lõpmatult palju unenäokujusid, mõned neist võivad olla lemmikprojektsioonid.

Kuna ilmsi olekus ei teadvusta enamik meist endale oma astraalrände, muutub igatsus mõne oma vastassoost lemmikprojektsiooni järele liialdatuks. Nii tekib vajadus soovahetusoperatsioonide järele. Olevat olemas inimesi, kes lasevad endale külge pookida kärsa, karvad või soomused, et olla näiliselt oma lemmikprojektsiooni moodi. Need inimesed ei saa aru, et nad ei pea olema nähtavalt loomad, vaid on seda niigi.

 

Allikas:
http://web.zone.ee/ilvi/nuudveidiloomatarkust.htm
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm

Otsimisest ja leidmisest. About seeking and finding

gq.com/story

Kui keegi otsib, siis võib kergesti juhtuda, et ta silm märkab vaid seda, mida ta otsib, ja ta on võimetu midagi leidma, midagi vastu võtma, kuna ta mõtleb üksnes otsitavale, kuna tal on eesmärk, kuna ta on eesmärgist haaratud.
Otsida tähendab eesmärki omada.
Leida seevastu tähendab olla vaba, olla avatud, ilma eesmärgita.
Sina oled vist tõepoolest otsija, kui oma eesmärgi poole püüdes ei näe sa mõndagi, mis toimub otse su silme all.

When someone seeks, then it easily happens that his eyes see only the thing that he seeks, and he is able to find nothing, to take in nothing because he always thinks only about the thing he is seeking, because he has one goal, because he is obsessed with his goal.
Seeking means: having a goal.
But finding means: being free, being open, having no goal.
You are perhaps indeed a seeker, for in striving towards your goal, if you do not see many things that are under your nose.

/Hermann Hesse, “Siddhartha”/

Siin kulda sirgub kastanipuust

Foto: Ingrid Prass manaratas.blogspot.com.ee/

siin kulda sirgub kastanipuust

öö hakul laekad valla on veel

pilk otsib hõbedast kõrget tähte

või tühjaks saamas kaske-kaske

kuld vaikselt hõõgub all jalgu

ja tasa keegi hingab taga puu

…ta sammud kaovad unne…

 

Ingrid Prass

Sisemine rahu ja selle tundemärgid

scoopvenue.com

Pole ilmselt ühtegi sellist inimest maailmas, kes ei sooviks, et tema elu muutuks erutavaks rõõmu ja hardust täis rännakuks, nähes täiesti uut panoraami… …ja et süda oleks õndsat rahu täis.

 

Sisemise rahuga inimese tunnused:

  • Kalduvus mõtelda ja tegutseda siiralt, mitte varasemate kogemuste najal põhinevast hirmust.
  • Võime nautida igat olemise hetke.
  • Huvi puudumine teiste inimeste süüdimõistmise suhtes.
  • Huvi puudumine teiste inimeste tegude arutamise suhtes.
  • Huvi puudumine konfliktide suhtes.
  • Puhas vajadus hinnata (väärtustada) ja tunnustust avaldada.
  • Teiste inimeste ja loodusega seotud rahulolu.
  • Kalduvus sageli naeratada, asju naeratusega vastu võtma.
  • Suurenenud vastuvõtlikkus teiste poolt väljendatud armastuse suhtes.
  • Vastupandamatu vajadus väljendada armastust.

 

Võib tunduda uskumatu ja kummaline, aga kui kunagi ise sinna jõuate, siis mõistate…

– Avastate, et te justkui aeglustate elutempot ja alustate elu selles mässuvabas sisemises ruumis, kus võite väärtustada seda, mida teel kohtate.

– Hakkate oma südames teadma, et teil ei ole vaja karta teiste inimeste vaateid ning tegusid.

– Saate palju rohkem rõõmu elust endast, sest just rõõmu hakkate teistele jagama.

– Avastate, et teil on lihtsam vastu võtta vastanduvaid seisukohti, teades, et te ei ole eraldatud millestki või kellestki teie suhtes välisest.

– Omandate sellest rahust suure rõõmu, mis asendab kurjuse ja valu.

– Kõrvaldate konfliktid ning vastasseisud, leides, et on mõttetu tõestada teistele oma õigust.

– Puutute kokku oma mõistuse piiritu jõuga.

– Mediteerite rahulikult isegi siis, kui teised teie ümber püüavad teid hulluks ajada.

– Saate rahuliku mõistuse jõudu tundma ning pöördute üha sagedamini tema poole.

– Avastate endas asju, mille olemasolu te varem isegi ei aimanud.

– Saate olema selle täiusliku intellekti sees, mis täidab igat vormi. Selles imelises sisemises ruumis, kus on võimalik kõik, mida iganes suudate visualiseerida.

„ Kui usud, siis ka näed.” /Wayne Dyer/

 

Tõlkinud Ingrid Prass.
CopyRight ©

Allikas: sobiratelzvezd.ru

Maagiline niidi ja nõela rituaal. Soovi täitumine 40 päevaga

1m-idea.ru/ya-lubimaya/

Maagia, esoteerika, sobiv psühholoogiline häälestatus.. need on soovi täitumisel abiks.

See rituaal siin annab soovile võimaluse täituda 40 päeva jooksul.

 

Soovitus…

Katsetage kõigepealt lihtsamate soovidega ja alles seejärel võtke käsile tõsisemad eesmärgid.

perevernuto.ru/2017/02/

VAJA ON AINULT:

  • pikka niiti
  • mingit isiklikku asja, materjali, riiet, paberit vms
  • usku soovi täitumisse

 

KUIDAS TOIMIDA…

1. Pistke niit nõela taha, öeldes sama ajal oma soov.

Soov tuleb korralikult läbi mõelda ja sõnastada täpselt.
Niiti peab kindlasti jätkuma 40 sammu ehk piste jaoks.
Kui niiti ei jätku, siis ärge jätkake. See tähendab, et antud soovil ei ole määratud praegusel ajal täituda. Niisiis, ärge seda soovi praegu soovige.

perevernuto.ru/2017/02/

2. Tehke üks samm ehk piste.

Valige endale sobiv tikkimispiste.

3. Seejärel torgake nõel sellesama materjali sisse ja oodake üks päev.

4. Järgmisel päeval tehke uus piste ehk samm.

Pisted peavad korralikult üksteisele järgnema. Kui teha selline piste, mis teeb tagasiaste, siis seda võib, tingimusel, et kokkuvõttes tuleb pisterea joon ikka korralikult sirge ja ühtlane. Sel juhul soov täitub takistusteta.

5. Korrake sellist tegevust kokku 40 päeva – 1 piste kaupa.

6. Viimase sammu ehk piste tegemisel öelge oma soov veelkord 4 korda.

Sõnu öeldes pöörduge samal ajal kõigi nelja ilmakaare poole.

7. Seejärel tehke niidiga sõlm.

 

Tõlkinud Ingrid Prass.
CopyRight ©

Allikas: astrologiyaik.ru

Tasub ikka küsida

dreamworlds.ru

Sai kord draakon metsas hundi kätte ning ütles talle:

– Näed, hall hundike, siin mul kirjas selline asi. Tuled mulle lõunasöögile. Söön su ära. Selge?
– Selge.
– Küsimusi on?
– Ei.

Läks hunt kurvalt minema.

Draakon läheb metsa mööda edasi. Sai rebase kätte.

– Vaat rebane, punanahkne, sabaots valge, mul üks asi sulle öelda. Tuled mulle täna õhtusöögile. Söön su ära. Said aru?
– Sain.
– Küsimusi on?
– Ei.

audioskazki.net

Ja läks rebane, nukraks jäädes.

Aga draakon läks ikka muudkui edasi. Kahmas jänese kinni.

– Sina kõõrdsilm, mul siin kirja pandud, et tuled homme mulle hommikusöögile. Söön su ära. Selge?
– Selge.
– Küsimusi on?
– On.
– Lao lagedale!
– Aga kas võib mitte tulla?
– Võib. Tõm-ban ma-ha!

 

Tõlkinud Ingrid Prass