Klorofüll – vägevaim asi taimedes

Klorofüll on unikaalne komponent, mis sisaldub ainult rohelistes taimedes. Püüdes energiat päikesevalgusest, loob klorofüll fotosünteesi käigus taime jaoks toitvat materjali.

medicalnewstoday.com/articles/322361.php

Klorofülli funktsionaalsed omadused on väga lähedased vere funktsioonile inimorganismis. Seetõttu nimetatakse klorofülli „taimede vereks”.

Huvitav on see, et ainus erinevus taimede ja inimese vere vahel on see, et vere ehitus erineb ainult ühe aatomi võrra.

Selle aatomi võrra, mis asub keskel.

Selleks on klorofüllil magneesium, inimverel aga raud hemoglobiinis.

Seetõttu on klorofüll meie organismile ülitähtis.

Kaugetest aegadest alates on klorofüll maagilise tervendajana inimesi teeninud. Klorofüllis on arvestatav kogus hapnikku, mis mängib kriitislist rolli kasulike aeroobsete bakterite toetamises.

Arvestades, et roheline taim – see on peamine klorofülli allikas, on raske leida paremat kasutusvõimalust kui rohelised kokteilid. Muide, 100 grammis rohelises on valgu rohkem kui 100 grammis lihas.
Tõenäoliselt ei leidu ühtki haigust, mida ei saaks kergendada klorofülli abil.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Voodoo horoskoop

Sõna „voodoo” puhul tekivad tavaliselt silme ette julmalt nõelu täis torgitud nukud.

Ometi on voodoo küllaltki rahumeelne religioon huvitavate tervendamise ja ennustamise meetoditega.

vality.ru/redkij-goroskop-vudu

Voodoo religioon on üks kõige vanematest religioonidest maailmas. Ta on seotud aafriklaste algupärase paganliku maagiaga.

Peale Aafrika koloniseerimise, massilise orjadeks müümise ja väevõimuga pealepandud kristluse tekkis Jamaikal, Kariibi mere saartel ja Brasiilias omapärane segu kristlusest ja vanast paganlikust religioonist. See sai endale nimeks Voodoo.

Nagu ka iga teine õpetus, on voodool omad tervendavad praktikad, maagilised rituaalid, pühakud, jumalused, vaimolendid, ennustused, kalendrisüsteem ning loomulikult ka horoskoop.

Voodoos jagatakse aasta dekaadideks. Igal sellel on oma jumalus või vaimolend, kelle järgi siis arvatakse olevat määratud selles vahemikus sündinud inimese iseloomustus.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Kasemahl rahvaravis. Retsepte: kasemahla vein, šampanja, õlu, mõdu ja teised

Kasemahl on vana traditsiooniline jook nii Põhja- kui ka Ida-Euroopas.
Varem oli see tähtis vitamiiniallikas, jook, mida anti varakevadel isegi kariloomadele.

kleo.ru/items/house

Vanadel eestlastel on olnud lausa ütlus:
„Valge lehm, sada sarve peas. Lüpstakse ühest nisast.”

Kasemahla on nimetatud nooruse eliksiiriks.

Teaduslikult ei ole kasemahla tervistavat toimet küll tõestatud,
aga samas ollakse kindel, et kahju selle joomine ka ei tee.

Näiteks armastavad rähnidki kevadel kase sisse mõne augu puurida ja siis mahlaga maiustada. Küll linnud-loomad juba teavad, mis hea ja kasulik on.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Elas kord naine…

Meestel üldiselt on raske mõista, mida mõtleb naine.
Ja kui ka suudab mõista, siis ei pruugi ta seda ikkagi uskuda.

Ometi on võimalik paigutada naise mõtted täiesti arusaadavalt vaid ainult mõnda lausesse.

© Anastasiya Lykhina fresher.ru

Siin seeria filosoofilisi, veidi iroonilisi lühijutte, mis aitavad naistel iseendas selgusele jõuda.

Sest tõenäoliselt tunneb nii mõnigi enda mõne järgneva kirjelduse järgi ära.
Või kellegi teise.

1.
Elas kord üks naine. Ta unistas tantsima õppimisest, aga lähenes oma unistusele liiga aeglaselt, sest oli laisk.
Juhtus, et ta tõusis kell 7 hommikul, äratas lapsed, viis need kooli-lasteaeda, laadis nõudepesumasina, pesumasina, jooksis poodi, valmistas lõunasöögi, töötas natuke, kuulas õhtul oma mehe juttu, kontrollis laste koduseid koolitöid, luges õhtujuttu, pühkis põranda.
Aga pärast vedas end voodisse ja oli väga kurb, et ikka tantsida ei saanud.
Laisk! Mis ikka enam rääkida.

2.
Elas kord üks naine. Oli tal väga vaene sisemine maailm, kitsa sissepääsuga, justkui pilu metroojaamas mündi sissepanemise masinas.
Uued inimesed mahtusid sinna ainult siis, kui neil mõlemad käed otsast ära lõigata, aga vahel ka pea.
Sedasi siis saagis naine inimestel maha kõige huvitavamad kohad, tassis nad oma maailmapilti ja istus siis igavledes.. et kõik inimesed on ühtemoodi ja kellegagi pole rääkida.

3.
Elasid kord kaks naist. Ühel oli kvaliteetne kleit, mis oli õmmeldud tüüpilisest kangast lähimas trikotaaživabrikus.
Ta ostis selle müügiputkast.
Aga teisel oli enda õmmeldud, oma kogemuste põhjal. See ei maksnud palju.
Esimene naine arvas, et iseõmmeldud kleit näeb täiesti ebasobiv välja, sest rõhutab liigselt figuuri.
Aga teine naine seisis rõdu peal, kuulas mere kohinat ja imetles kuud.

4.
Elas kord naine. Tal ei olnud ei häbi, süütunnet ega südametunnistust. Aga kõik ülejäänu oli olemas.

5.
Elas kord üks naine. Ta jooksis depressiooni tõttu kõik aeg ringi. Tööle, töölt, sportima, õppima, meeste vahet.
Aga ükskord libastus ja kukkus jooksu pealt depressiooni kohe kauaks ajaks.
Lebas seal ja lebas, kuni küll sai. Kukkus depressioonist välja, kunstnikuks tagasi.
Sellest ajast saadik ei jookse naine enam kuhugi.
Istub rahulikult kodus ja maalib, õlivärvidega.

6.
Elas kord naine. Ta mõtles, et valitseb kogu maailma.
Aga selgus, et ta lihtsalt pingutab, püüdes kontrollida seda, mis temas ei sõltu.

7.
Elas kord tüdruk. Keegi temaga ei mänginud.
Tüdruk oli väga häiritud, kuni taipas, et ta ise kellegagi ei mängi. Ja hakkas.

8.
Elas kord naine. Ükskord väsis ära. Istus ja mõtles, mida teha. Aga teha ei olnud vaja midagi.

9.
Elas kord naine. Ta mõtles, et teda tõmbavad mehed, lilled ja liblikad. Aga pärast selgus, et teda lihtsalt tõmbab.

10.
Elas kord naine. Nagu pioneer.
Alati valmis, alati oli tal õigus, alati esimene, alati pidas oma sõna, alati näitas eeskuju.
Lühidalt… temaga oli väga raske…

11.
Elas kord naine. Ükskord öeldi talle, et ta on loll ja peast segane.
Saadeti teadjanaiste juurde õppima.
Aga esimene teadjanaine oli liiga hõivatud, niiti nõela taha ajades.
Teine vedeles terve päev vannis ega ilmunudki välja.
Kolmas ainult tantsis ja naeris kogu aeg.
„Lollid, peast segased!”, mõtles naine. Ja rahunes.

12.
Elas kord naine. Ükskord ta taipas, et on õnnelik.
Ja siis istus õhtuti köögis ega teadnud, kuidas selle õnnega hakkama saada.

13.
Elas kord naine. Sündis juba inetuna.
Nuttis ja nuttis ja otsustas hoolitseda enda nagu kaunitari eest: pesta, kammida, kingitusi osta, riietuda vastavalt.
Nii siis elas – ning läks mehele.
Mees võttis temalt riided seljast, aga seestpoolt osutus ka ilus olema.
Ja mitte keegi isegi ei imestanud. Peale selle naise enda.

14.
Elas kord naine. Töötas palju ja vähe magas.
Siis otsustas osta endale sooja mantli ja kalli auto, istmesoojendusega.
Juhtus, et läks kodunt välja kell 5 hommikul, sooja mantlisse mässitult, istudes uhkesse autosse, soojendusega istme all, püüdes naeratada mõttes iseendale.
Ja justkui isegi õnnestus.
Aga magada tahaks ikka.

15.
Elas kord naine. Ta otsis kõiges tüssamist.
Ja leidis.

16.
Elas kord naine. Ta armastas reeta ennast teiste nimel.
Ja et see oleks õigustatud, otsustas ta reeta ennast lähedaste inimeste ja raha nimel, mille kulutas jälle lähedaste heaks.
Aga pärast solvus väga, et lähedased inimesed ei reeda ennast tema heaks.
Ja üldse ei taha ennast reeta.
No on ikka reeturid!

17.
Elas kord naine. Väga šikk.
Liiga noobel, et emmata kedagi tantsupeol, tantsida öösel rannas, juua veini võõrastega, armuda „pahasse poissi”, naerda rumalate naljade üle, tegeleda tühja-tähjaga.
Pärast sai vanemaks, küpses, loobus olemast selline šikk ja noobel ning lubas endale.
Aga millegipärast muutus sellest veel nooblimaks ja uhkemaks.

18.
Elas kord naine. Kogu aeg jooksis ringi, sahmerdas. Nii ei jõudnudki midagi.

19.
Elas kord mees. Mõistis naisi väga hästi.
Käis paljude nendega, ikka uute ja uutega, valimatult.
Ükskord juhtus talle täiesti arusaamatu naine.
Nii arusaamatu, et ta mõtles ja mõtles ning otsustas naiseks võtta.
Et oleks mugavam selgusele jõuda.

 

/Aglaja Datešidze, psühhoterapeut/

Tõlkinud Ingrid Soosaar (Prass).
CopyRight ©

Allikas:
adme.ru

Naised, kes enam ei karda olla

Meie maailmas, mis pidevalt nõuab šabloonide järgi elamist ja mõtlemist, on raske jääda endaks.
Nii hirmus kui see ka pole, on enamus harjunud jälgima enda peegeldust võõrastes silmades.

consciouslifestylemag.com

Aga on olemas naised, kes enam ei karda…
Ei karda olla, ISE, iseendana –
selles kõige raskemas rollis.

Kes on see tõeline naine – naine, kes oma kogemustest ja vigadest on endasse kogunud selle kõige väärtuslikuma, kõige hinnalisema.
Sest nüüd ei kuluta ta ennast enam tühjale-tähjale ja hindab seda, mis tõesti on oluline.

Jah, on tõesti olemas sellised naised, kes enam ei karda. Kelle jaoks on juba hilja karta. Karta mitte meeldimist. Mitte nõuetele vastamist. Mitte teadmist. Mitte jõudmist. Oskamatust küpsetada napoleoni kooki. Valmistada plovi. Kulme õigesti „joonistada”.

Nad ei karda üle küsimist. Paista välja rumal. Neil on, mida suvel selga panna. Sügisel samuti. Ning see ei ole probleem. Nende elus on üha vähem tühikuid. Enam ei ole õudne olla sirgjooneline ja otsekohene. Võivad olla viltu. Tähendab, et ilu on seespool. Nad ei karda uppuda. Sest juba ammu elavad sügavuses. Nad ei häbene nutta. Ei kurvastusest ega rõõmust. Naerda ka oskavad.

Neil on juba hilja karta halle juukseid. Nad ei närvitse enam. Nüüd on kõik puha naeratusest. Neil on juba hilja karta, mida arvavad teised. Kolleegid. Sugulased. Inimesed.

Juba ammusest ajast on neil ükskõik, kas miski on pestud. Puhastatud. Gluteeniga või ilma. Nad söövad seda, mida tahavad. Neil ei ole hirmus teha seda öösel. Üldsegi ei ole häbi. Nad teavad, et suitsetada ja juua – ei ole kahjulik. Kahjulik on mitte hingata. Mitte tahta.

Neil on ükskõik. Kas ta tuli koju kell 18:30 või 21:00. Kui ta armastab. Ei kiirusta. Peamine – ta on olemas. Nad ei karda enam olla üksi. Oskavad mitte näha seda, kes ei märka. Minna ära selle juurest, kes eemale tõukab.

Neil on, mida öelda. Ja on, millest vaikida.

On, mille eest palvetada. Neil on kõik kogu hingest. Nad on kellegi hingele kosutuseks. Nad ei karda näida rumalad. Paksud. Kõhnad. Nad juba ammu lõpetasid näimise. Ja hakkasid olema.

Tegema seda, mida armastavad. Armastama seda, kes armastab. Magama sellega, kellega ei uinu. Isegi, kui väga tahaks.

Ütlema oste. Mitte keerutades. Lokke. Ennast. Mitte sirgendama juuksekiharaid. Aga hoidma selga sirgelt. Vaatama lolle läbi sõrmede. Kuulatama vaikust.

Mõru šokolaad on neile magus. Nad oskavad hinnata aega. Hommikut. Päeva. Õhtut. Ööd. Nad ei sunni tütart. Ei käi pojale peale. Nad on tegutsemistega hõivatud. Enda omadega. Nad oskavad olla iseendaga. Iseendana.

Nad ei süüdista enam isa. Armastavad ema.

Nad ei karda surra. Sest – elavad.

On olemas naised, kelle jaoks on juba hilja karta.

 

/Marina Stepantšenko/

 

Tõlkinud Ingrid Soosaar (Prass)
CopyRight ©

Empaatia ja selle puudumine suhtes. Mida teha ja mida mitte. Empaatiavõime arendamine

Empaatiavõime on õnneliku suhte üks olulisi alustalasid.
Sageli on kahjuks aga nii, et üks pool suhtes tunneb, et teda ei mõisteta, et ta on üksi, ilma emotsionaalse toeta…
Kui ühel jääb puudu empaatiavõimest. Kas siis on seda vähe või üldse mitte.

fastsalttimes.com/sections/obzor

Empaatia on tihedalt seotud emotsionaalse intelligentsusega, olles selle üks osa.
Emotsionaalne intelligentsus ehk emotsionaalne andekus on võime oma tundmusi mõista, tajuda, juhtida ja väljendada.
Emotsionaalselt intelligentne inimene mõistab hästi teiste hingeelu ja seab endale elus selgeid sihte.
Ta on võimeline ennast vastavalt olukordadele muutma ja tundeid kontrollima.
See kui inimene on intellektuaalselt intelligentne ei tähenda veel, et ta ka emotsionaalselt intelligentne oleks.

Empaatia, see on võime tajuda teiste emotsioone, tundmusi, tundeid ja vajadusi.
Empaatia ei ole sama mis kaastunne, kuid teatud määral peetakse empaatiavõimet kaastunde eeltingimuseks.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

See, mida nimetame armastuseks, võib olla hoopis muu…

Me oleme harjunud soovitut reaalse pähe esitama, romantiseerima oma isiklikke puudusi ning näitama oma armsaid pahesid säravamast küljest.

Niisiis, teadmiseks…

tverdokhleb.blog/blog

Kui te tahate, et teid puudutataks, hellitataks, erutataks, emmataks jms – see on kirg.

Kui te tahate, et teie eest igatmoodi hoolitsetakse, lahendatakse teie probleemid, tehakse teile kingitusi, kindlustatakse teid kõige vajaliku, materiaalsega – see on infantilism, lapsikus.

Kui tahate, et teid meeletult armastataks, ilma teieta elada ei suudetaks, jagataks kogu oma aeg teiega ning kõik muu jääks teisele kohale – see on egoism.

Kui tahate kiiresti last saada konkreetselt inimeselt – see on bioloogia ja konkreetne plaan. Aga kõige sagedamini – sõltuvus sotsiaalseteset normidest.

Kui tahate kiiresti abieluettepanekut-nõusolekut – see on sõltuvus ühiskondlikust arvamusest.

Aga… kui te armastate – siis ei taha te midagi. Te lihtsalt armastate.
Näiteks sõltumata sellest, kas see teine inimene on üldse kodus või mitte, käite lihtsalt kodus ringi, pesete hambaid, tegelete töise kirjavahetusega, ostate leiba, tegelete rahaliste vahenditega, joote kohvi, helistate sõbrale või sõbrannale – ja samal ajal armastate seda inimest. Lihtsalt niisama.
Jah, see ei ole praktiline, vaid irratsionaalne ja imelik. Aga just see ongi armastus.

Kõik ülejäänu – need on lihtsalt inimlikud kired.

Saab luua suhteid, aga mitte armastust.
Võidelda saab lapse pärast, esikoha pärast konkursil, oma õiguste eest, aga mitte armastuse eest.
Oodata võib vastutust sõnade või tegude eest, ausust või mõistmist, aga mitte armastust.
Armastusel ei ole praktilist välispidist avaldumist ja resultaati.

Tuleb lihtsalt õppida nimetama asju nende õigete nimedega ja siis asetub kõik oma õigetele kohtadele.

Armastus – see on lihtsalt soe tunne keha sees.
Ja see on parim kõigest, mida tunda võib…

 

/Tamriko Šoli/

Tõlkinud Ingrid Soosaar (Prass).
CopyRight ©

Allikas:
trendru.info