Kuidas ja kellele võib imetaim Maca ohtlik olla. Kõrvaltoimed, millest ei räägita

ingredientsnetwork.com/47/product/79/21/65/p792165img_XL.jpg

Lõuna-Ameerikas kasvaval Maca taimel, Lepidium meyenii, on ka eestikeelne nimi – mugulkress.

Juba kaua aega on levinud kuuldused, et Andide elanikud kasutasid seda taime tema eeldatava viljakust suurendava toime pärast.

Sellest taimest on tänapäeval tehtud toode, mis on väga populaarseks saanud ja mis koosneb suuremas osas Maca taime juurest.

Maca – see on toidulisand, mis tootjate väitel suudab stimuleerida libiidot ja seksuaalfunktsiooni nii meestel kui naistel, anda elujõudu, samuti leevendada menopausiga seotud tervisehäireid jne.

Jah, Macal on tõesti väga suur hulk tervisele kasulikke omadusi.

Seda peetakse imetaimeks, kuid samas süütuks.

Aga kahjuks ei ole see nii siiski mitte kõigi jaoks…

Kuna enamikul osal inimestest ei põhjusta Maca tarvitamine probleeme ning ka enamikest (sh. eestikeelsetest) infolehtedest jääb mulje, et kõrvaltoimeid üldse ei olegi (või ei ole justkui teada), siis ei pruugi osad Macat tarvitavad inimesed aru saadagi, miks ikkagi ei ole hea olla…

Võibolla nad isegi võtavad Macat, uskudes, et ravivad nii oma „nähtusid”, teadmata, et sellest Macast need põhjustatud ongi või et Maca neid lihtsalt võimendab. Sest nad ei oska probleeme just Maca endaga seostada. Ning piisaks ehk, kui lihtsalt kogust vähendada või Macast hoopis loobuda…

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Lükkas kord Surm ukse lahti…

fit4brain.com/11140

Lükkas kord Surm ukse lahti ja see avanes vaikides. Maja oli pime ja ainult kaugemas toas põles tuli.

Surm hingas kergendatult – lõpuks saab ta oma töö siiski tehtud. Ta libises üle põranda ja lendas voodi juurde.

Sa oled hiljaks jäänud!”, kostis rahulolematu hääl selja tagant.

Surm vaatas ringi. See, kelle pärast ta tuli, istus tugitoolis, riides nagu läheks ballile.
“Miks mitte voodis?”, pomises
Surm vihaselt, „Kõik korralikud inimesed juba ammu magavad.”

Naine muigas. Sind ootasin. Ei kõlba ju kauaoodatud külalist teki all vedeledes vastu võtta.”


„See olen
ju mina, see kauaoodatu, sinu jaoks!”, hüüdis Surm solvunult, Ma olen sind juba mitu kuud taga ajanud! Kuid sa ei saa ühte minutitki rahulikult paigal istuda! Millal ma ka ei tulesind pole kodus! Küll näitusele, küll teatrisse. Ükskord ootasin sind südaööni nagu loll. Aga selgus, et sina purjutasid kuskil peol hommikuni. Kas pole häbi… sellises vanuses!?”

On häbi”, tunnistas naine, „aga ma ei saanud minemata ka jätta. Seal oli nii lõbus! Vanad sõbrad said kokku, naersime, lõbutsesime, meenutasime möödunut…”

 

Kas siis sellest polnud midagi, et need olid sinu parima sõbranna peied?”, vihjas külaline sarkastiliselt.
„Mis siis, kas pean siis nutma või?, muheles naine, „Surnud sõbranna ju ei kannatanud pisaraid, sest need rikuvad naha ära.”

 

Kõik oleks pidanud teisiti olema. Sa oleks pidanud matustelt tulema, ennast halvasti tundma ja voodisse heitma. Ma oleks tulnud ja viinud su ära, kõik oleks läinud nagu kord ja kohus, sündsalt. Ma saabusin õigeks ajaks, ootasin, muutusin rahutuks, aga sina sel ajal lõbutsesid peiedel!”

Anna andeks”, ohkas naine.

Sinu pärast läks mul graafikus aeg üle! Aga ma ei ole ise ka enam noor! Ning ka mul muide, on närvid!


Kas teed tahad?”, see küsimus lõi Surma põlvist nõrgaks.

Mida?”, küsis ta naiselt üle.

Teed. Kummeli oma, ise korjasin! Ja pirukat on, kodus küpsetatud. Võta ja kosuta end! Muide, kas äkki väike tilgake konjakit sulle? Väga rahustab närve.”

 

Surm püüdis tõrkuda:

Ma ei või, tööl ma ei joo”, kuid naine lõi käega:

Ei tohi ennast nõnda takka sundida ja kiirustada! Kas sa end peeglist oled vaadanud? Sul on näol selged üleväsimuse märgid!”

Surm ei olnud üldse mitte kunagi ennast peeglist vaadanud, sest see ei tekitanud talle mingit rahuldust.


Ennast on vaja hoida! Vahetevahel lõõgastuda”, jätkas naine pealekäimist, valades pisikesse pitsikesse midagi venivat, „Sa ju ikkagi ka naisterahvas. Mine massaaži, lase ennast mudida, võta vanni. Ja hinge jaoks… Kuule, ega sa ei kiirusta praegu kuhugi?”, küsis ta ootamatult.

Joogi pehmendava mõju all pobises Surm, et ta on hommikuni täiesti vaba.

Siis sõidame koos minuga! Peame pidu, lõpuks. Ma tean ühte sellist klubi, seal kõlab hommikuni imepärane džäss!…”

 

…Hommikul, tantsimisest undavaid jalgu vaevu järgi vedades ja teineteist toetades, vajusid Surm ja naine tuppa.

Uuhh, elu sees pole niimoodi taintsinud!”, vajus naine tugitooli, „Võibolla peale surma puhkan. Noh, kas lähme?”

 

Murrad kondid!”, vastas Surm talle kättemaksjujanuliselt, plartsatades teise tugitooli, „Tuleb sul nende jalgadega veel küllalt kaua trampida.”

Ja kergitades kulmu, seletas: „Mul on graafik! Sa oled mind jälle sellest täiesti välja löönud. Seega ootad mu ära, kannatad. Olen uppunud palju distsiplineeritumate koolnukandidaatide sisse…”

 

Surm tõusis raskelt, kohendas peegli ees mantlit ja punus patsi, mis õhtust saadik ära oli ununenud. Päris läve peal pöördus veel ringi.

Järgmine kord tulen täiesti ootamatult. Ükskord, hilja õhtul… Millal sa ütlesid, selles klubis orkester jälle mängib?..”

 

Ehk siis jutt sellest, kui tähtis on elus tegeleda asjadega, mis su elu rõõmsaks teevad.

 

/Irina Podgurskaja/

 

Tõlkinud Ingrid Soosaar.

Allikas:

https://fit4brain.com/11140

Kuidas määrata, kas sõprus on tõeline. Võltssõpruse tagajärjed, mida me ei aima

Petrona Viera, “Sõprus” http://mnav.gub.uy/cms.php?o=3738

Teaduslikud uuringud näitavad, et me tajume sõprussuhteid sageli moonutatuna.

Värsked uuringud näitavad, et ainult umbes pooled sõprussuhted on vastastikused. Keegi, keda peate enda sõbraks, võib teiega suhelda tegelikult üsna jahedalt. Ja vastupidi… inimene, keda vaevu tunnete, võib teist tõsiselt hoolida.

“Inimestele ei meeldi mõte, et need, keda nad peavad sõpradeks, ei pea neid ise sõpradeks.”

Sõprus võtab suhetes küllaltki olulise koha.

Sõprust on raske kirjeldada. Lihtsam on öelda, mis pole sõprus.

Oskus teha mitte midagi muud kui ainult veeta aega koos sõbraga on teatud mõttes muutunud kadunud kunstiks.

Inimesed püüavad niivõrd maksimaliseerida oma suhete efektiivsust, et ei mõista enam, mida tähendab olla sõber.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Laste kasvatamise põhimõtted Tiibetis

thecaspiantimes.com/the-life-at-tibetan-plateau/

Targalt Tiibeti rahvalt on, mida õppida.

Tavaliselt kas siis tervise või filosoofia valdkonnast.

Siinkohal aga sellest, mis aitab kasvatada lapsest täisväärtuslikku ja iseseisvat isiksust, kes austab ka oma vanemaid.

 

Peamised kasvatuse põhimõtted Tiibetis:

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Juudihabe, sebralill ehk tradeskantsia rahvaravis. Üle 25 retsepti. Veinipalsam

etsy.com/listing/700063762/tradescantia-zebrina-silver

Tradeskantsia on tegelikult sama hea tubane ravimtaim nagu näiteks aaloe, kalanhoe või havisaba.

Sebralill on pärit subtroopilisest Mehhikost ja troopilisest Kesk-Ameerikast.

Mehhikos Tabasco piirkonnas tehakse sellest taimest ja sidrunist magusat külma taimeteed, nimega Matali.

Euroopasse ilmus sebralill 18. sajandil.

Oma ladinakeelse nime sai ta inglise botaanikult John Tradescantilt, kes selle taime kultuuristas.

Eestikeelne nimetus tuleneb sellest, et lehed on triibulised nagu sebra ja taim kasvab rippudes pikaks nagu juudi habe.

**

Ravivaid omadusi omavad need meil toas kasvatatavad tradeskantsia liigid:

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Ussikuningast ja Eesti vapist

vaibad.erm.ee/et/tallinn/a831127

Täna, 24.02., on rahvakalendri järgi USSI ÄRATAMISE PÄEV, pühendatud ussidele ja kõikvõimalikele putukatele-mutukatele ehk matsidele-matakatele ja silakatele.

Ehk pole juhus, et sel päeval välja kuulutatud Eesti Vabariigi VAPIKS on pakutud ka Oskar Kallise USSIKUNINGAT.

Esivanemad on koduusse kangesti hoidnud ja austanud. Ussikuningast leidub hulk rahvajutte. Erinevalt võõramaistest leoparditest.

Vaata ja kuula ka saadet: „Kommentaare eesti mütoloogiale. Ussikuningas“ http://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-mutoloogiale-ussikuningas

Mark Soosaar on 2002. aastal öelnud:

„Väike riik ja rahvas võivad lubada endale olla paindlik nagu siug. Me ei pruugi liiga palju arvestada sellega, mida meist arvatakse. Tähtis on, kuidas ise tunneme ja õigeks peame.

Mu maalikunstnikust ema rääkis korduvalt, et koos oma õppejõudude Nikolai Triigi ja Ado Vabbega olid nad Eesti Vabariigi algusaastatel ühisel seisukohal, et sini-must-valge on värviteooria aluspõhimõtete järgi ebaõnnestunud kombinatsioon. Kas tollased pallaslased ka Toompead mõjutada püüdsid, ei märganud ma emalt küsida.”

Värvid… Sinine, must ja valge on tuntud matmiskombestiku värvidena. Kui sinine on eesti rahva uskumustes sageli seotud surma ja surnutega, siis punane kaitseb elavaid inimesi. Punasele omistati rahvauskumustes kaitsefunktisoon, seda kasutati tõrje-ja ravimaagias. Punane ja pruun on ka Maa värvid ja annavad jõudu.

Mark Soosaar:

“Arvan, et kõige enam panid tollased eesti riigi tegijad mööda vapiga.
Juba kahekümnendate aastate kriisipäevil hakati lõvisid pilkama nälginud kutsikateks. (Loe praeguse vapi saamislugu siit: http://epl.delfi.ee/news/kultuur/riigivapp-80-kuidas-sai-eesti-endale-kolm-lovi?id=51013348)

Ja samas oli Eestil juba võimas vapp olemas!

Nimelt 1915.aastal kooti Oskar Kallise kavandi järgi gobelään “USSIKUNINGAS”, mis muide ehtis vabariigi presidendi lossi kuni 1940.aastani, rippudes Konstantin Pätsi töötoa seinal. Punaste saabudes läks vaip salapäraselt kaduma ning see arvati sõjatules hävinuks.

Ilmselt aga on teoses nii palju väge, et ka kõige kurjemad jõud ei saanud temast jagu ja tänu ausale hoidjale jõudis vaip Eesti taasiseseisvumise järel Eesti Rahva Muuseumisse.

Oskar Kallise 1915. aastal kavandi „Ussikuningas” järgi valminud kolm vaipa olid kõik kuni 1992. aastani teadmata kadunud. Siis otsustasid OÜ Kodukäsitöö juhatusse kuulunud perekond Valneri tütred Lea Silverson ja Asta Martinson oma perekonna kallisasja Kanadast Eesti Rahva Muuseumi toimetada. President Pätsi omanduses olnud vaiba saatus on aga seni teadmata.

Ma ei usu, et lõvid (või leopardid?) suudaksid piisavalt hästi Eestit kaitsta. Lumes ja jääs ei saa nad vist üldse hakkama! Küll on aga meie rahvamütoloogias tähtis koht ussikuningal.

Mao-ornament on tugeva kaitsetähendusega Lääne-Eesti pulmavaipades, siksakiline ussikiri kaunistab alati ka kihnu pruudi tanu, mille all noorik peigmehe majja tuuakse. See kaitseb naist järgneval eluteel.

MIKS EI VÕIKS USSIKUNINGAS KAITSTA KA EESTI RAHVAST TULEVIKUS?“

Hiilgav kroon peas…

Ussikuningal olnud peas hari või hiilgav kuldkroon: „Käevarre jämedune uss, kellel kuldkroon peas hiilanud” (Matthias Johann Eisen). Läti ussikuninga(nna)t ehib kuldne või punane kroon. Kes ussikuninga krooni kätte saab ja ära sööb (teinekord õnnestub kokal ussikroonirooga maitsta, kuigi see on karmilt keelatud), mõistab kõik lindude ja loomade keeled ning tal avaneb igasuguseid võimalusi elus läbilöömiseks – saades kõige targemaks, suutes ja osates kõike. Omal ajal usuti ühtlasi, et inimese muudab targaks, tugevaks ja vägevaks maosüdame söömine. Kui näiteks muinasskandinaavia Edda-laulude kangelane Sigurdr küpsetas maosüdant tulel ja puudutas seda sõrmega katsumaks, kas küps küllalt, põletas verevaht tal sõrme, mees pistis sõrme suhu. Maosüdame verd sattus kangelase keele peale – millest piisas, et mees sai kohe aru linnukeelest. Ka Eesti-Läti uskumuste järgi tagas küpsetatud maosüdame vere maitsmine võime mõista linnukeelt.
Ussikuningas valvab enamasti (peidetud vara), nii meil kohapeal kui kaugematelgi maadel, vrd näiteks Iasoni, Sigurdri-Siegfriedi, Beowulfi lood. Laialt levinud uskumuste kohaselt ajab madu inimest taga, keerates end pütivitsana rõngasse, et kiiremini edasi pääseda. Ussikuningas on kange vilistama: kui arjaga uss ohu korral vilistab, siis kiirustavad kõik teised ussid kokku. Enne jüripäeva tapetud mao pea olevat hea taskus kanda, omal ajal taganud see väidetavalt eduka kohtuskäimise ja õnne kaardimängus, kaitsnud kurja silma ja saksa viha vastu. Eks niisugune abi läheks asja ette tänaselgi päeval.

Tarkuse kehastus…

Babüloonlased pidasid madu kurjuse, egiptlased tarkuse kehastuseks. Madu on tarkuse võrdkuju siinmailgi: et kõik maailma keeled selgeks saada, piisab, kui keeta valget ussi kinnises katlas ning nuusutada läbi augu keeduauru, teatakse Lätis. Valge ussi liha söömine võib anda teada kõik maailma asjad ning tulevikku. Ussirohi ja -tõmmis aitab kõiksuguste hädade vastu. Ussituhka tarvitati paha sõna, kurja silma ja üleaisalöömise vastu. Valge ussi tuhk ravib suuri haigusi.
Madu on headuse ja kurjuse sümbol. Maduusse iseloomustab vastandlik loomus. Kahetine suhtumine vastab nende kahesele olemusele. Egiptimaal on ühed neist päikesejumala Ra vaenlased ja teised kaitsjad. Päikesevarjutus toimub siis, kui koletu koletis – tulemadu, draakon, uss – sööb päikest. Saaremaal usuti uss söövat päikesekiiri, samas kui teised ussid kaitsevad maja. Ussimürk surmab ja ravib ühtlasi. Kes teab ussisõnu, võib madusid käsutada ja ravida maohammustusi. Ussisõnad võib saada unes (üks väheldane mees, hall habe ees), aga edasi õpetada neid ei tohi.

Eesti maastikku ilmestavad ussikivid on kultuskivid. Ussikivil on peal loodustekkeline mao kujutis. Teinekord on seda ka järele aidatud, et pilt reljeefsemalt esile tuleks. Narva lähedalt Tõrvalast leitud rästikukuju viitab asjaolule, et Eestiski on põhjust kõnelda ussikultusest. Kuivõrd rästik samastub mütoloogilises kontekstis lohe/draakoniga, annab see tunnistust, et draakonitemaatika juured Eestimaal ja seega ka vanimad jäljed eesti muinasuskumustest ulatuvad kaugesse kiviaega. Narva lähedal Tõrvalas ohverdati vähemalt 7000 aastat tagasi vette luust nooleotsi, kaunistatud pistodasid ja ornamendiga kaetud põdrasarvest rästikukuju, kaunistatud sik-sakilise mustriga. Piksemadu? Välgu võrdkuju?

Metsikud maarahvad…

Königsbergi ülikooli rektor Georg Sabinus (Lutheri kaastöölise Philipp Melanchthoni väimees) saatis kardinal Pietro Bembole aastal 1545 värsivormis läkituse: „Põhjala piiril on metsikud maarahva hõimud ja sugu, / kellele tõeline usk ikka veel mõistmatu on. / Kätlevad sinakaid madusid võikana kultuse moena, / sikutapp nende seas on verine ohverduslaad.” Väidetavalt on rektorihärra pidanud silmas kohalikke idapreisi talupoegi. Aga kes teab, vahest olid jõudnud temani kuuldused siiski Königsbergist tõesti kaugel põhjas asuvate hõimude kohta? Ussikultus pidi olema levinud ka lätlaste/eestlaste seas, kes nimetasid end otseselt maarahvaks.

Viljandi kiriku praost Dionysius Fabricius kirjutab 17. sajandi algul, s.o vaid viis-kuuskümmend aastat hiljem oma „Liivimaa ajaloo lühiülevaates”, et Liivimaal „peeti pühaks maduusse, keda nad pidasid oma kodudes ja kes olid niivõrd taltsad ja kodustatud, et ei teinud viga ei inimestele ega loomadele, nii et isegi lapsed nendega mängisid” ja et lausa selle ajani olnud kombeks isegi magada ussidega ühel asemel. Muide, ka muistses Kreekas oli madu koduloom, kes hävitas hiiri. Vastikust madude vastu ei tuntud ja lasti koguni lapsi nendega mängida. Suursugused naised kandsid madu kuumal aastaajal jahutamiseks kaela ümber.
Kroonik Christian Kelchil on lisada 17. sajandi lõpus: „Nii leidus ka veel väheste aastate eest üsna palju neid, kes salaja pidasid ja toitsid oma kodudes madusid ja ei lubanud, et keegi noile viga teeks, olles kindlalt veendunud, et sinatsed toovad nende majja erilist õnne ja edenemist.”
Madu on allilma isanda kehastus ja üleüldiselt tuntud sigivusmaagiline sümbolkuju: „Silita ussi, katsu, kas ta pistab,” öelnud Karja poisid Saaremaal, kui tüdrukutel lapsed olid. „Ehk jälle kui sa siu juhtud enne jüripääva leidma, siis võta üks tokk ja rõhu teda ära ja siis too see tokk kodu, ja siis kui mõni poiss ehk tüdruk kokku elavad vai mõni mees ja naene, kui neil last ei ole, siis löö selle kepiga seda naist, siis peab tal kohe laps sündima ja ei pea kohegi jääma, et ta ei sünni” (Maarja-Magdaleena).

Kui võõrapäraste lõvide asemel oleks ussikuningas, tarkuse ja arukuse sümbol…


Vaata ka väikest filmi ussikuninga kohta: https://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-mutoloogiale-ussikuningas

****

Kokku seadnud Ingrid Soosaar.

Allikad:
http://www.chaplin.ee/vote/index.htm
http://www.ohtuleht.ee/115668/mark-soosaar-algatas-arutelu-eesti-vapist
http://www.parnupostimees.ee/2347701/kui-juba-siis-uus-vappki
http://opleht.ee/22480-eile-juripaev-homme-ussikuningapaev/
http://www.maavald.ee/uudised/uudised/pyhad/4800-ussi-aratamise-paev
http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/042005/lugu9.pdf
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/aja-j-lg-vaibal/

https://wi.ee/wp-content/uploads/2015/10/Presentation-KIRI.pdf

Riikide ja eri piirkondade „hingevanused”. Seos seal reaalselt toimuvaga

seriouspuzzles.com/world-collage-3000pc-jigsaw-puzzle-by-educa-discon/

SISSEJUHATUSEKS…

See, kuidas areneb mingi riik või inimkond tervikuna, sõltub seal elavate inimhingede arengust ehk hingevanusest.

Hinge vanus koosneb üldiselt 5-st etapist, millest hing peab oma reinkarnatsioonitsükli jooksul läbi minema.

Iga hinge vanus tähistab hinge jätkuvat evolutsiooni, kuna hing kogub uusi kogemusi, teeb valikuid ja õpib elutunde.

Kõik need erinevad hingevanused on Maal esindatud ning tavaliselt on nende vahel palju komflikte ja vägivalda, nende erineva maailmavaate ja erinevate väärtushinnangute tõttu.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Ameerika põlisrahva pealiku ehk juhi kõige tähtsam omadus

etsy.com/ca/listing/193968526/strikes-with-nose-restored-vintage

Indiaanlaste juhiks võib saada igaüks.

Vahel anti see amet edasi pärimise kaudu, aga vahel mitte.

Kui tuli päritavalt, siis võis see inimene ka lihtsalt võimust ilma jääda. Juhul, kui tema omadused ei vastanud juhi omadustele. Ning valiti uus, kes oli vääriline.

Niisiis… peamine juhi omadus – suuremeelsus.

Ei, muidugi on vaja veel erinevaid omadusi nagu näiteks vaprus, lahkus, hingejõud, kannatlikkus, tarkus jne. Kuid peamine omadus on siiski – suuremeelsus.

Juht võis vaenlasi tappa. Ta oli kohustatud vapralt võitlema. Juht võis olla kaval ja isegi salakaval, võõraste suhtes. See oli vajalik hõimu ellujäämiseks. Juht võis olla rikas, võis hoolitseda oma külluse eest, see ei olnud keelatud. Vastupidi, kui sa kindlustad endale ja oma perele heaolu, siis ei ole sa loll ega argpüks. See on hea.

Kuid ilma suuremeelsuseta ei saa olla juht. Juht ei tohi olla väiklaselt kättemaksuhimuline ja tülitseda kellegagi oma hõimust, isegi kui on riivatud tema huvisid, isegi kui teda solvati. Ta võib solvaja tappa kahevõitluses. Aga palun. Kuid teda jälitada, kätte maksta, põhjustada kahju.. seda ei tohi. Vastasel juhul kaotab ta hetkeliselt oma volitused võimuks ja hõimu austuse.

Suuremeelsus – see on kättemaksu ja väiklase halbade asjade meelespidamise puudumine.

See on väga haruldane omadus. Küsige inimeselt, kes põhjustas talle meelehärmi ja ülekohust. Juht jääb vastamisega hätta, kui jutt ei ole võõrast hõimust pärit vaenlasest, kes põletas küla maha, röövis ning tappis sõpru. Teisi ülekohtu tegijaid juht mäletab. Omade üle arvet ei ole. Omad ei saa olla vaenlased. Ning omade peale ei solvuta. Neile andestatakse suuremeelselt.

Aga meie elus on kõik vastupidi. Tõelisi vaenlasi ei märgata, olles neeldunud iseenda pisitülidesse. Ja mäletatakse omade kõiki solvamisi ja eksimusi. Ning kätte makstakse omadele, neid karistatakse.

Nojah.. me ei ole ka indiaanlased, muidugi. Ning omasid juhte praegu ei ole. Või on neid siis väga-väga vähe.

Suuremeelsus – andestada ja heita armu omadele. Mitte tülitseda pisiasjade üle. Mitte kaotada väärikust. Need on haruldased omadused. Kuid veel on aega neid arendada…

 

/Anna Kirjanova/

Tõlkinud Ingrid Soosaar.

Allikas:

https://golbis.com/pin/glavnoe-kachestvo-indejskogo-vozhdya/

Tõeline armastus ehk isiklike suhete 7 faasi

b17.ru/blog/itapi-semeynix-otnoseni

Armastus tundub olevat väga kummaline asi, kellele lihtne, kellele keeruline.

Enamusel on selle kättesaamisega kiire. Ikka tahaks kohe ju…

Esimene joovastus ja kirg ajab pea segi ning tundub, et nüüd SEE ongi käes.

Aga vaid natuke hiljem või palju hiljem võib tekkida tunne, et taga on aetud tühja tuult.

Ning siis ei teagi, kuidas või mida…

Ning kui nii juhtub kogu aeg, siis tekib pettumus, võibolla isegi veendumus, et armastust polegi olemas.

Miks mõnedel õnnestub aastakümneid koos armastuses elada, aga mõned ei saa kuidagi üle lävepaku?

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Obonato

2012spiritinaction.wordpress.com/2013/04/18/ubuntu-in-the-xhosa-culture-means-i-am-because-we-are/

Tegi kord antropoloog Ubuntu hõimu lastele Aafrikas ettepaneku mängida ühte mängu.

Ta asetas puu ette maha korvi puuviljadega ja pöördus laste poole:

See teie hulgast, kes esimesena puuni jõuab, saab kõik need magusad puuviljad endale”.

Kui ta jooksu alguseks märku andis, haarasid lapsed üksteisel tugevasti käest kinni ja jooksid koos.

Aga pärast istusid nad koos maas ja nautisid maitsvaid puuvilju.

Jahmunud antropoloog küsis: „Miks te koos jooksite?”

Lapsed vastasid: „Obonato. Kuidas saab nii, et üks on õnnelik, kui teised on kurvad?”

Obonato” tähendab nende keeles: „Ma eksisteerin, sest me oleme meie.”

 

(Tõlkinud Ingrid Soosaar)