Metsvitsa perekond kuulub nurmenukuliste sugukonda. Tema keemiline koostis on sarnane nurmenukule. Metsvitsa lehtedes on pisut rohkem C-vitamiini.
Perekond on oma nime saanud legendaarselt Sitsiilia kuningalt Lysimahhoselt, kes olevat legendi kohaselt taltsutanud metsiku härja, söötes talle metsvitsa.
Ladinakeelse nime pani sellele taimele Vana-Rooma arst Dioskurides, kes mainis seda taime oma farmakoloogilises traktaadis „Ravimainetest” juba 1. aastatuhandel e.m.a.
Rahvameditsiinis kasutatakse peamiselt harilikku metsvitsa, vähem roomavat metsvitsa.
Ei ole lihtne püsivat suhet, kooselu ega perekonda luua. Keeruline on seda säilitada. Probleeme võib olla palju.
Muistsed veedad sisaldavad palju õpetusi pere- ja kooseluks, sellest, mida tähendab, kui kaks inimest suhte loovad ja mis saab edasi.
Selle kohaselt kahe inimese armastus sünnitab oma „ilmaruumi” – kodu. See on juba loomise algus. Siin ei ole pisiasju.
Väga sageli viivad naise ja mehe vahel valesti üles ehitatud suhted perekonna lagunemiseni, sest siis ei suudeta luua oma kodukollet. Selliste kohta öeldakse: “Igapäevaelu hävitas armastuse”,
kuid kas neil üldse oli armastust?
Kui paarisuhted ei ole üles ehitatud isikliku kasvu põhjal, siis ei looda kunagi perekonda – kodukollet. Isegi kui perekond kui materiaalne ruum luuakse, aga armastavaid vastutulelikke suhteid ei rajata, pole kellelgi enesetäiendamist, siis viib see paratamatult lagunemiseni.
Energiate jaotusest suhtes. Kuidas jõuda harmoonise suhteni ja sinna jääda?
Mis peaks olema esikohal ja mis järgmistel kohtadel?
Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.
Vägiheina nimetus (Verbascum) tuleb ladina keelest. Nimetus sarnaneb väga ladinakeelse nimetusega barbascum (tähendab „habemega taim”, ladinakeelsest sõnast barba ‘habe’), viidates taime habemesarnasele välimusele.
Vägihein on rahvameditsiinis väga tuntud taim.
Tegelikult kasvab Eestis mitu vägiheina, kes on omavahel sugulased ja keda inimesed segi ajavad.
Nendeks on üheksavägine, must vägihein ja kink-vägihein.
Lisaks kasvatatakse aedades kultuurina veel ühte vägiheina, mis kipub metsistuma.
Selles artiklis tuleb juttu meie mitmest vägiheinast, nende sarnasusest ja erinevusest, nii välimuses kui ka toimes.
Aga aedadest võib leida ka veel teisi vägiheinasid, mis on spetsiaalselt seemnetest kasvama pandud.
Millistel on raviomadusi?
*
Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.
Käokannus meenutab aedades kasvatatavat lõvilõuga. Enamuse inimeste jaoks on ta lihtsalt üks ilus umbrohi, mis tänu oma seemnete heale eluvõimele on levinud laialdasel alal, Euroopast kuni Aasia, Kaug-Ida ja Hiinani välja.
Käokannuse hübriidid on need, mis kaunistavad aedasid. Aga terapeutilistel eesmärkidel kasutatakse ainult harilikku käokannust.
Eestis kasvab kollaste õitega hariliku käokannuse (Linaria vulgaris) kõrval ka joonik käokannus (Linaria repens), kelle valgete õite sees on kollast ja lillat värvi.
Rahvalikud nimed: sapirohi, imelik, imetsemisrohi, kadedasilmakadakas, metslõvilõug, metslõvisuu, põllulõvilõug jm.
Teadmiseks… harilik käokannus on mürgine hobuste jt kariloomade jaoks.
Lisaks on värskel taimel halb lõhn, kui teda hõõruda. Seetõttu arvatakse, et ta peletab käbseid.
pinterest.ca/pin/522839837981698111/
Värskena kasutatakse seetõttu insektiidina, putukparasiitide vastu koduloomadel. Vesitõmmisega pritsitakse tubasid.
Harilik käokannus on pisut mügine, aga ka väga hea ravim- ja meetaim ning dekoratiivne. Sobib suurepäraselt aedades kasvatamiseks.
Kollastest õitest saab kollast riide- ja lõngavärvi.
Ravimina kasutatakse ürti. Järgida norme!
*
Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.
Metsikuna kasvab see taim kogu Euroopas, Skandinaaviast kuni Hispaaniani ning sealt edasi Vahemere ümbruses ja kuni Väike-Aasiani. Praeguseks on ta jõudnud koduneda ka Põhja-Ameerikas. Ussikeele liike kasvab ka Ida-Siberis ning Aafrikas. Eestis on ta tuntud alates keskajast.
Kui maailmas on teada 60 ussikeele liiki, siis Eestis kasvab ainult üks, harilik ussikeel.
Ussikeel ehk harilik ussikeel, Echium vulgare.
Nimi “ussikeel” on tekkinud iseloomuliku välimusega õitest.
Rahvapärased nimed aga: karuhänd, hundihambad, hundiohakas, loomamaksarohi, hobusekärnarohi, hobuseköharohi, pahasilmarohi, härjakeel, jänesenõges, ussipää, kahetsmeõied, meritsed, sinine ohakas ja siniohtja.
Ladinakeelne nimi tuleneb kreeka keelest ja tähendab „madu”. See nimi anti ussikeelele vart katvate punaste täppide ning musta maosarnase juure tõttu. Ussikeeleks nimetatakse lehtede tekstuuri tõttu. Anglosaksid nimetasid seda taime „jänesemokaks”, hallide täppide pärast.
Aga paljud taimravitsejad säilitavad kreekapärast nime, mis rõhutab seost madudega, ning arvavad, et see taim päästab mürgitusest – mitte ainult maomürgist, vaid ka igast muust.
Ussikeel on ka hea ravim-, mee- ja värvitaim.
Taim on mürgine!!! Järgida rangelt doose ja kasutada pigem välispidiselt.
*
Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.
Tegemist on ühtaegu nii informaatilise kui ka teraapilise värvimisraamatuga.
Antud raamatus on kesksel kohal pildikesed Eestist. Miks just nii?
Eesti riigil täitus 100 aastat, aga viimastel aegadel tundub, et üha enam muutume siin Eestis rohkem Euroopa- ja maailmakeskseks, jättes oma eestlaseks olemise unarusse ja unustusse.
Seetõttu see raamat on loodud selleks, et aidata:
uuendada teadmisi sellest, mis on meie rahvale läbi aegade kõige olulisem olnud
tutvustada Eestile omast ja säilitada traditsioone ka noorema põlvkonna hulgas
näidata, et maailmakunstis levinud mandalat saab ka eestipäraselt kasutada, luues oma, eestipäraseid, kuid samuti teraapilisi zendalaid.
Raamatu 50 pildikest kajastavad järgmisi Eestile omaseid teemasid:
Iga pildi juures on seletav tekst ehk info pildil kujutatu kohta.
manaratas.ee
Teksti ja märksõnade põhjal saab soovi korral näiteks koostada eri raskusastmega küsimusi ja kasutada raamatut ka õppimiseks, nii kodus kui ka koolis.
Raamatut on võimalik kasutada täiendava õppematerjalina või -vahendina koolides, eriti just keskmises ja vanemas kooliastmes.
Raamatus põimuvad omavahel: kunstiteraapia, kunstiõpetus, kunstiajalugu, käsitöö, rahvakunst, muusikaõpetus, rahvakultuur, rahvapärimus, eesti keel ja kirjandus, kodulugu, etnograafia, ajalugu, geograafia, loodusõpetus.
Piltide eeskujul võib igaüks ka ise või grupitööna luua päris oma zendala.
Mis on zendala?
manaratas.ee
Zendala sarnaneb mandalaga.
Samamoodi kui mandala, on ka zendala lihtsamalt öeldes – teraapiline meditatsioonipilt.
Kui mandala on üldjuhul ümmargune, väga sümmeetriline (peegeldusi kasutav), korduvate, täpselt samasuguste kujundite ja värvidega, siis zendala on vaba lahendusega.
Zendalas võib olla nii sümmeetriat kui ka ebasümmeetriat, nii mustreid kui ka vaba graafilist joont ning joonistatud piltegi, mis kõik on omavahel ühendatud ning mida võib lõpmatuseni juurde joonistada ehk pilti laiendada, sest piire ei ole. Selline vabadus annab zendalale oma võlu.
Zendalasid saab soovi korral teha erinevatel teemadel.
Selles raamatus olevaid pilte võivad värvida igas vanuses inimesed, nii noored kui ka vanad.
Mõnede piltide värvimiseks on tekstis vihjeid antud.
Muid pilte võib värvida nii, kuidas endale sobib, kas siis omaloodud süsteemi järgi või täiesti ilma kindla korrata. Värvimise juures on põhiline just teraapiline mõju.
Ingrid Soosaar
PS! Kui kellelgi on soovi seda raamatut endale saada, siis palun võtta minuga ühendust ehk kirjutada oma soovist meilileingrid.manaratas@gmail.com
