Egoismi maailmast välja

https://imgur.com/gallery/2QYyX/comment/638117332

Mihhael Laitman, kabalistliku filosoofia doktor:

Varem või hiljem, nii või teisiti, peab inimkond või inimene jõudma kurja teadvustamiseni – et nad on täielikud egoistid.

Maailma rikkad (riigid, korporatsioonid, liidrid, inimesed), aga mitte ainult…

Üldiselt ei loovuta mitte keegi teisele inimesele mitte midagi. Mitte keegi ei kahetse. Mitte keegi!

Mida edasi me areneme, seda julmemaks, karmimaks ja tundetumaks muutume: “Mina ei loobu, mina ei tagane!”

Jah, ühendumine, side, armastus.. mille juurde me peaksime jõudma.. nagu räägitakse.

Kui me aga kõik oleme sellised egoistid, siis kuidas me sinna jõuame?

Ei toimu mingit järsku üleminekut ehk ärkamist!

Kõigepealt hakkame tasapisi teistega jagama, mis on justkui täiendav tasu, umbes 1/4 tulust vms.

Selliste asjade organiseerimise jaoks on vaja maailmavalitsust. Nagu ka ülemaailmsete probleemide lahendamise jaoks.

Siis saab kõik olema globaalne, mitte nii, et mingis kliimavöötmes või riigis toimub midagi, mis jääb teistele kaugeks, olgu need siis looduskatastroofid või haigused jne.

Nii kaua läheb kõik aina hullemaks ja on üha rohkem kannatusi, kuni me teadvustame, et kõik on kõigega seotud, et me sõltume… üksteisest.

Kuni me seda lõpuks tunnetame, kuni jõuame olekusse, et maailm – see on üks pere. Teist teed ei ole.

Peame lõpetama maailma „parandamise”.

Praegu oleme liikumas olekusse, kus hakkame seda alles väga tasapisi teadvustama, et oleme ühine süsteem.

Aga praegu ei taha veel keegi sellega arvestada.

Ikka peab loodus veel enda poolt meile tõsist mõju avaldama ja meid tasapisi õpetama, et me teadvustaksime, et me kõik oleme ühes paadis, mitte kontinendid, riigid, valitsused või rahvad.

Aga kunagi, millalgi, me tunnetame ja mõistame, et oleme üks tervik. Ja siis me ei saagi mõelda osast inimkonnast ilma teiseta, sest näeme seda ühise organismina. Ei saa nii, et ühes kohas raiume käe maha, aga teises kohas peame karnevali, sest me tunneksime kohe valu.

Loodetavasti ei lähe sinna kaua…”

***

Tõlkinud Ingrid Soosaar.