Maa haigus – inimkonna vaimne kriis

https://wallpapercave.com/w/wp2999792

Ühel hommikul ma ärkasin ja otsustasin vaadata läbi illuminaatori, et teha kindlaks, kus me asume, mis riigi kohal oleme, mida vaatame. Mind tabas arusaam, et me kõik oleme oma Maa lapsed. Me kõik oleme Maa lapsed ja peaksime suhtuma sellesse kui oma emasse.”

/ühe astronaudi kirjelduse põhjal/

Kaasaegne teadus on kogunud piisavalt teadmisi, et likvideerida enamik haigusi, kaotada vaesus ja nälg ning toota ohtralt ja taastuvenergiat. Meie käsutuses on piisavalt ressursse ja jõudu, et inimkonna soovitumad unistused ellu viia.

Vaatamata sellele edusammule oleme täna õnnelikust ja muretust tulevikust kaugemal kui kunagi varem. Teaduse suurimad edusammud – aatomienergia, küberneetika, kosmoseuuringud, elektroonika, laserid, arvutid, keemia ja bakterioloogia – suunati sõjalistele eesmärkidele, vabastades kontrolli alt kujuteldamatud hävitavad jõud. Sajad miljonid inimesed surevad nälga ja haigustesse, mille saab hõlpsasti kõrvaldada miljardite dollarite abil, mis kulutatakse aastas võidurelvastumise tuhinale.

Veelgi enam, mitmed kõige usutavamad maailmalõpu stsenaariumid – alates keskkonna järkjärgulisest hävitamisest erinevatel põhjustel kuni ootamatu ja kohese hävitamiseni tuumakatastroofis – jätavad meile kahtlase eelise olla esimene bioloogiline liik planeedi ajaloos, mis oma arengus on jõudnud massilise enesetapu võimeni ja, mis on veelgi kohutavam, samal ajal hävitada kõik muud eluvormid.

Seda ohtlikku olukorda silmas pidades on ülitähtis teada saada ülemaailmse kriisi juuri ja teha kõik selle vältimiseks. Enamik riigi ja teiste sotsiaalsete institutsioonide praegustest lähenemisviisidest sellele probleemile keskenduvad sõjalistele, poliitilistele, haldus-, õiguslikele ja majanduslikele meetmetele, peegeldades samu strateegiaid ja hoiakuid, mis tekitasid kriisi ning olid suunatud sümptomitele, mitte põhjustele. ja seetõttu parimal juhul piiratud tulemused.

Kui meil on vahendid ja tehnoloogilised teadmised maailma elanikkonna toitmiseks, kõigile mõistliku elatustaseme tagamiseks, enamiku haiguste alistamiseks, tööstuse suunamiseks ammendamatute energiaallikate poole ja keskkonnareostuse vältimiseks, mis takistab meil neid positiivseid samme astumast?

Vastus peitub selles, et kõik ülalnimetatud ohtlikud arengusuunad on ühe põhimõttelise kriisi sümptomid. Lõppkokkuvõttes ei ole meie ees seisvad väljakutsed puhtalt majanduslikud, poliitilised ega tehnoloogilised. Need kõik peegeldavad tänapäeva inimkonna emotsionaalset, moraalset ja vaimset seisundit. Inimese psüühika kõige hävitavamate aspektide hulgas paistab silma kuri agressiivsus ja ohjeldamatu raha ahnitsemiskirg. Just need jõud vastutavad sõjaliste kulutuste kontrollimatu kasvu eest. Samuti takistavad need ressursside õiglasemat jaotamist üksikisikute, klasside ja rahvaste vahel ning ümberorienteerumist keskkonna prioriteetidele, mis on vajalikud elu jätkamiseks meie planeedil.

Need tänapäeva inimeksistentsi hävitavad ja ennasthävitavad elemendid peegeldavad tänapäeva inimkonna võõrandumist endast ja vaimsest elust ning selle väärtustest.

INIMENE on UNUSTANUD KOSMOSE SEADUSED ja USUB, ET ELAB MAAL VAID ÜKS KORD.

Just seepärast soovib ta kujustada oma elu Maal taskukohase mugavusega. Ja elu eesmärk näib ühepoolne – igasuguste maiste hüvede omandamine. Juba lühikese inimelu parim teadlik osa kulutatakse rikkuse iga hinna eest hankimisele, mis mõnikord sunnib isegi kuritegu toime panema. Tänaseks on materiaalset õitsengut toov võitlus positsiooni ja võimu nimel jõudnud haripunkti.

Materiaalsete hüvede omandamise sooviga kaasneb naudingujanu.

Unustades elu tegeliku eesmärgi (vaimsete väärtuste kogumise), on kaasaegne inimene otsustanud, et elu antakse naudinguks. Ta väldib tema ellu saadetud raskusi ja loobumisi, ignoreerib muresid, püüdes elust ainult rõõmu võtta. Ta asendab keskendunud mõtlemise ja tegutsemise meelelahutusega, hajutamise kaosega. Nii on inimestel kujunenud kergemeelne ellusuhtumine, mis valdaval juhul taandub naudingu otsimisele. Ja naudingute tase väheneb iga päevaga. Naudingud muutuvad madalamaks, labasemaks, jõhkramaks.

Enamus noori huvitub vaid vähesest, peale spordi. Noorema põlvkonna meele valitsejad pole mitte kangelased, teadlased või kirjanikud, vaid igasugused rekordiomanikud ja meistrid. See meenutab Rooma impeeriumi või Bütsantsi viimaseid aastaid, kui sama püüdlus oli tsirkuse, gladiaatorite, hobuste võidusõidu osas.

Täna on vaimustus rekordidest – mõttetutest, rumalatest, kellelegi mittevajalikest – jõudnud absurdini. Mitte ükski esinemine, mitte ükski kontsert ega ükski loeng ei meelita nii palju külastajaid kui jalgpall või, ütleme, poks. Need on tänapäeva inimese lemmiksaated.

Kirg karmide spordialade vastu on moraali äärmuslik jämedus, edasimineku piir ja vaimne metsikus. Ühepoolne sport loob kunstlikud sportlased ja kunstlik pinge piiramine loob piiratud mõtlemise.

Soov vältida teadlikku mõtlemist toob kaasa kaasaegse maailma kõige kohutavama õnnetuse – narkomaania. Mida iganes kõik, lihtsalt vaid selleks, et rebida end lahti põhitõdedele mõtlemisest. Ning kõik see viib lõpuks küllastumiseni, pettumuseni, vabatahtlikult elust lahkumiseni. Enesetappude arv on nüüdseks kasvanud uskumatute arvudeni – tuhandeid selliseid surmajuhtumeid päevas.

Vaatamata nii madalale vaimu meeleseisundile on inimesed eriti uhked oma saavutuste üle teaduse ja tehnika valdkonnas. Lõpetatud etapp!

Atlantise tsivilisatsioon ei olnud vähem uhke. Nad teadsid palju, suutsid palju. Nad surid aga inimeste arusaamatuste tõttu, siiski.

Koos paljude leiutiste ja avastustega on kaasaegne inimene saavutanud tohutuid tulemusi omaenda egoismi, enneolematu vaenutaseme arendamisel. Kõiki teadussaavutusi, tehnilisi leiutisi kasutatakse ennekõike sõjalistel eesmärkidel, täiuslikumaks vastastikuseks hävitamiseks. Inimesed leiutavad vastastikuse hävitamise relvi.

  • Planeedil Maa ei ela mitte ainult inimesed. On valguse jõudude loodud maailmu, ja on tsivilisatsioone, mida valitsevad Tumedad jõud. Tahaksin küsida: millises eluviisis – inimlikus või kurjas – on inimkond oma praeguses arengus lähemal?

  • Inimkond on pikka aega kõndinud mööda rada, mis oli talle rajatud, loomulikult mitte Looja ehk Universumi poolt. Selles seisneb erakordse situatsiooni olemus, mis on tänapäeval loodud ainult Maa materiaalses plaanis.

  • Kas ei tähenda see seda, et inimesed peavad oma evolutsioonilises arengus kogu kurjuse tee läbima?

  • See sõltub ainult inimestest endist.

Inimesed teavad palju, kuid samal ajal on inimteadvuse tase dramaatiliselt langenud. Eetika on valemite hunniku seast kadunud.

Kaasaegne tehnoloogia oma monotoonse masinarütmiga mõjutab kahjulikult töötajate psüühikat. Nendes ei ole täielikult alla surutud mitte ainult vastuvõtlikkus peenetele vibratsioonidele looduses ja inimhinge ilmingutes, vaid äratatakse ka madalaid ja jõhkraid ilminguid.

Aja jooksul muutuvad sellised inimesed tõelisteks biorobotiteks, kes suudavad reageerida ainult harjumuspärastele ja jämedatele vibratsioonidele.

Masinate rütmilised hääled uputavad vaimu hääle ja inimese südame viimase hüüde – nii jõuab metsikus ja jämedus uskumatutesse piiridesse.

Inimteadvus on evolutsiooniplaanis visandatud tasemest palju maha jäänud. Mõistus on kaugele ette läinud, loonud tehnoloogia imesid, aga inimese süda on tardunud kiviaja tasemel. Inimeste mõtlemise kvaliteet pole paranenud. Meenutage hindude ja kreeka filosoofide mõtlemist. Kas praegune sajand võib olla uhke sama keeruka mõtlemise üle? Lisaks teadmistele, paljudele teadussaavutustele võiksid antiikaja filosoofid anda elule väga põhjalikke valemeid.

Inimesed on tõelisest elumõistmisest nii kaugel kui ei kunagi varem, kuigi planeet Maa on miljoneid aastaid vana. Riiulitel on palju raamatuid, kuid need pole sellest: ahnus ja miraaž valitseb inimkonna üle. Tema teadvus on üleküllastunud tavalisuse tolmuga. Ja see pole üllatav, sest nii paljude ajastute nii paljud hinged on püüelnud lihtsalt igapäevaelu poole, kuid mitte olemise fenomeni poole, kehastudes ilma igasuguste vaimsete püüdlusteta.

Inimkond on unustanud igaviku(lisuse), ta ei muretse eksistentsi probleemide pärast.

Vaimu küsimused (ja kultuuri küsimused?!) on kõrvale lükatud ja unustatud.

Kui ülev on muutunud abstraktseks, tähendab see, et keegi ei vastuta selle eest. Vaimu allakäik on jõudnud sellisesse kuristikku, et igasugust Kõrgeima – Vaimse ilmingut peetakse juba millekski aegunuks, häbiväärseks, mis pole seotud tänapäeva tõsise inimese mõistega.

Inimesed ei häbene viha ja ärritust kõige häbiväärsemas vormis väljendada, kuid millegipärast kaasneb armastuse püha mõistega piinlikkus ja isegi naeruvääristamine. Armastavat pühendumust kuulutanud inimene on juba ainuüksi selle pärast valdava enamuse silmis juba inimliku väärtuse kaotanud.

Unustades põhitõed, unustab inimene oma eesmärgi. Ja nii on see ka juhtunud. Tänapäeval on inimese pettekujutustest kõige kahjulikum – vastutustundetus tegude, soovide, mõtete suhtes.

Iidne ennustus ütleb: “Kui kõik asendatakse, arvavad inimesed, et nende jaoks on kõik lubatud.”

Ja nii ongi saanud: inimese jaoks on kõik lubatud! Aga mis hinnaga? TA ON KÕIGE ORI…

Vaimsete ja kultuuriliste väärtuste eiramine – inimese VÕHIKLIKKUSE häbi.

Inimesi on köitnud materiaalsed, kehalised, mööduvad (kaduvad) mõisted.

Nad on oma vaimses arengus peatunud.

Maailma on vallanud MAAILMA VAIMNE KRIIS.

Sinna sisenenult TÕUKLEB INIMKOND RISTTEEL. Kuid ristmik –see pole tee…

Kõike eelnevat arvestades on üks väheseid innustavaid ja inspireerivaid suundumusi tänapäeva maailmas huvi taaselustamine iidsete vaimsete traditsioonide ja müstiliste otsingute vastu. Inimesed, kes on kogenud võimsaid ümberkujundavaid kogemusi ja neid edukalt oma igapäevaelus rakendanud, näitavad väga märgatavaid muutusi väärtussüsteemis ja eluorientatsioonides.

See fakt lubab inimkonna tuleviku jaoks suurt lubadust, kuna see näitab liikumist destruktiivsetelt ja ennasthävitavatelt isiksuseomadustelt harmoonilisemale ja tasakaalustatumale, mis soodustab individuaalset ja kollektiivset ellujäämist.

Vaimse kriisi protsessi kogevatel inimestel tekib kalduvus väärtustada ja austada kõiki eluvorme uuel viisil ning kujuneb uus arusaam kõigi asjade ühtsusest, mis viib sageli tugeva hoolivuseni keskkonnaprobleemide ja suurema sallivusega teiste inimeste suhtes. Kogu inimkonna eest hoolitsemine, kaastunne kõigi elusolendite vastu ja planeedilises plaanis mõtlemine saavad järk-järgult prioriteedi üksikute inimeste, perekondade, erakondade ja rahvuste piiratud huvide ees. See, mis seob meid kõiki ja on meile ühine, muutub olulisemaks kui meie erimeelsused, mis näib nüüd mitte ähvardavat, vaid mitmekordistab meie tugevust.

Vaimse avanemise ilmingus näeme vastukaalu sallimatusele ja lugupidamatusele elu ning moraalse pankroti vastu, mis on ülemaailmse kriisi algpõhjused.

Seetõttu loodame, et kasvav huvi vaimsuse vastu ja üha suurenev spontaansete müstiliste kogemuste arv kuulutab kogu inimkonna teadvuses muutust, mis aitab järsult ümber pöörata praeguse enesehävitava suuna.

Oleme mitu korda näinud, et vaimsed kriisid läbielanud inimesed saavad tohutult kasu hoiakutest, mis põhinevad nende transformatiivsele potentsiaalile.

Uutel strateegiatel võib olla väga kasulik mõju ka nende vahetule inimkeskkonnalisele ümbrusele – perekonnale, sõpradele ja tuttavatele.

On väga julgustav mõelda, et lisaks sellele võib selline tegevus osutuda kasulikuks kogu inimkonnale, aidates meil leevendada meid kõiki ähvardavat kriisi.

***

Toimetanud ja tõlkinud Ingrid Soosaar.