Akadeemik Lippmaa selgitab, miks jutt globaalsest soojenemisest jama on

Kliima praegu mitte ei soojene, vaid jaheneb.

Inimeste poolt õhku paisatud süsinikdioksiid avaldab sellele protsessile üksnes tühist mõju, väitis akadeemik Endel Lippmaa juba 2008. aastal, Ostke rahumeeli suur maastur!”

PEENIKE VÄRK: Akadeemik Endel Lippmaa hinnangul on kliima muutumise mehhanismid niivõrd keerulised, et neist ei saa õigesti aru isegi keskmine meteoroloog. “Aga selle peale poliitikud mängivadki! Krabamine raha järele muutub veelgi aktiivsemaks. See komplitseerib asju tugevasti.”

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/79466280/endel-lippmaa-ja-tema-dokumendid

Kes oli Endel Lippmaa?

– akadeemik, professor (keemiline füüsika ja füüsikaline keemia),

– füüsika-matemaatikadoktor,

– Eesti Teaduste Akadeemia (ETA) Füüsika ja Astronoomia Osakonna juhataja,

– ETA Energeetikanõukogu esimees,

– Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi (KBFI) rajaja,

– Teadusnõukogu esimees,

– KBFI keemilise füüsika laboratooriumi juhataja,

– mitme ülikooli audoktor.

– Analüütilise Spektromeetria Tippkeskuse juhataja,

– jpm.

*

Akadeemik Endel Lippmaa koogutab oma Nõmme kodus arvuti taga, pea kammitud, helepruun fliis seljas ja kingad jalas. (Lippmaadel on väga uhke parkett.)

Ta surub nina peaaegu vastu ekraani ja vuristab õhinal inglisekeelseid erialaseid termineid. “Ahhaa, vaadake nüüd. Siin ongi. Holographic image…”

Akadeemik tonksab pastakaga monitori vasakusse serva. Sinna on modelleeritud suur kollane kera. Päike.

“…No sunspots. Päikeselaike pole, ainsatki!” Lippmaa on entusiasm ise. “Ja nüüd teile solar wind…”

Päikesetuul. Hiljutisel energiajulgeolekualasel ümarlaual rääkis Lippmaa, kuidas päikesetuul on absoluutselt kõige olulisem kliimat kujundav tegur. Ja kuidas kliima hoopis jaheneb, mitte ei soojene, nagu üldiselt arvatakse.

Siiski, hetkel on päikesetuul normis.

Üldiselt käitub päike praegu väga passiivselt!” hõikab Lippmaa nüüd juba elutoast, läbi ukseava. “Ei hoia ära kosmilisi kiiri. Ta on sisuliselt ennast välja lülitanud!”

Elutoa helehallile nurgadiivanile on Lippmaa vestluse tarvis valmis pannud portsu pabereid. Graafikud oma väidete tõestamiseks.

Te hoiate niimoodi interneti kaudu iga päev päikesel silma peal?

Noh, see on ju jooksvalt onlainis jälgitav. Vaatan ikka. Muide, praegu lugesin Ameerika seadusandlust ja leidsin, et nad on prohvetid ja simulandid nagu alati.

Miks?

No palun väga. Seada sisse suur carbon cap and trade, et süsinikku kokku hoida – ja siis maksta see kinni kompensatsiooni 700 miljardist. Ahhaa! Kuidas seda tuleks nimetada?

Hiljutisel energiajulgeolekuteemalisel ümarlaual rääkisite, kuidas asjamehed Valitsustevahelisest Kliimamuutuste Paneelist (IPCC) manipuleerivad kliimaalase teabega.

Aga loomulikult!

Vaadake näiteks siia. Süsinikdioksiid. (Lippmaa haarab diivanilt ühe paberitest. Selle on produtseerinud NOAA – tähtis Ühendriikide ametiasutus.)

Hiljuti juhtus nii, et kliimasoojenemise teooriate isa ja Valitsustevahelise Paneeli initsiaator James Hansen polnud kohal ja mõõtmised Mauna Loa observatooriumis pandi ausalt kirja. No nii, mida näitas graafik? CO2 tase atmosfääris hakkas langema, mitte tõusma!

Muidugi, see langus korrigeeriti kohe jälle tõusuks – mitteametliku põhjendusega, et serveris oli hard disk crash, andmed kadusid ja need tuli möödunud aasta sama perioodi numbritest uuesti tuletada.

Aga kas nii tähtsal asutusel siis ei olegi mirror-disk’e? Seda küsiti ka ühes blogis. Ja mina kahtlustan neid alati võltsimises.

Kuidas inimese õhku paisatud CO2 üldse kliimat mõjutab?

Ahhaa, näete, nüüd see. (Lippmaa võtab järgmise graafiku.) On üks konstant, millest ei taheta eriti rääkida. Süsiniku kulu ühe maakera elaniku kohta on püsinud muutumatuna alates 1975. aastast. 1,2 tonni. Näete?

Ükskõik, kas me räägime pisikesest tüdrukust kusagil Aafrikas või Al Gore’ist, kellel on San Franciscos kaks elektriküttega ujumisbasseini ja üks reaktiivlennuk ja üüratu elektriarve. Süsinikku emiteerivad nad aasta jooksul keskeltläbi ikkagi ühepalju!

Millega seda konstanti põhjendada? Tundub vastuoluline, kui kuulata kas või jutte läänemaailma autostumisest.

Mõelge Kesk-Aafrika peale. Seal ju ei ole korralikke küttesüsteeme, kõik on nii primitiivne ja raiskav. Süüa tehakse lõkke peal ja põletatakse alet. Noh, siis mets võtab tuld – aga mingit päästeametit, kes selle ära kustutaks, neil ju ei ole!

Sellepärast pärineb umbes veerand õhku jõudvast süsinikdioksiidist metsatulekahjudest Kesk-Aafrikas ja ka ekvatoriaalses Aasias, kus metsa sihiliku süütamisega tehakse ruumi biokütuste kasvatamiseks.

Läänemaailm oma autodega ei tule siin ligilähedalegi!

Nüüd: kuidas CO2 kliimat mõjutab? (Lippmaa teeb kätega sellise liigutuse, nagu püüaks ta rahustada tigedat koera.) Muidugi, kasvuhoonegaasid on nagu tekk ümber magava mehe – ilma nendeta oleks maakera elukõlbmatu jääpall. Aga süsinikdioksiid moodustab kasvuhoonegaasidest ainult viis protsenti! Ta on üsnagi tähtsusetu.

Kõige olulisem kasvuhoonegaas on hoopis veeaur.

Kyoto protokollis selle kohta küll mingit märget ei leidu.

Ei, vaadake, New Yorgi lepingus – mis on Kyoto protokolli aluseks – on see kõik kirjas. Kyoto protokoll lihtsalt muutis kasvuhoonegaaside definitsiooni.

Aga mida me sellest järeldada saame? Protokoll, mis muudab lepingu põhisisu, on ju allakirjutamise hetkest kehtetu!

Lippmaad on huvitav vaadata. Ta istub diivanil piinliku korrektsusega, püksid viigitud ja põlved kokku surutud, ning laob järjepanu ette eri diagramme. Kui tarvilikku kõverat esimese hooga käepärast ei ole, kepsleb akadeemik korraks töötuppa ja tuleb tagasi, mastaapne värviliste järjehoidjatega kiirköitja näpus. “Ma leian, et ajaleht ei tohi ajada jama,” räägib Lippmaa. “Nii et võtame siin jutuks ikka korrektsed alused!”

Paberite servale on kirjutatud NOAA või NSIDC või CDIAC või siis IPCC, kõik suured ametlikud organisatsioonid.

Diagrammide abiga selgub, kuidas:

1. Maa keskmine temperatuur on aastast 1700 kogu aeg ühtlaselt tõusnud – ja seda viimasel viiekümnel aastal kahekordistunud rahvaarvu kiuste.

2. Samas atmosfääri kõige alumine kiht hoopiski jaheneb. Päikese passiivsuse tõttu jõuab Maa õhustikku rohkem kosmilist kiirgust, mis tekitab nn jahutavaid pilvi. Need omakorda peegeldavad päikese soojust maailmaruumi tagasi.

3. Langemas on ka ookeani pinnatemperatuur, mille tõttu Al Gore’i käsilased näitavad vastavat diagrammi ainult aastani 2003.

4. Kõiki neid protsesse koordineerib Maa tiirlemine elliptilisel orbiidil: kord Päikesele lähemal, siis jälle kaugemal. Teiseks mängib rolli Päikese tsükliline aktiivsus, millest annavad märku päikeselaigud või nende puudumine.

“Noh!” Lippmaa tõstab võidukalt helinivood. “Kus teil siin on see globaalne soojenemine? Kõige puhtam jama!”

Aga maakera keskmine temperatuur ju tõuseb?

“Jah, väike tõus on normaalne, sest me väljume praegu viimasest jääajast. Aga üle 20 000 aasta see ei kesta. Uus jääaeg tuleb niikuinii – ja inimesed, ahvid või valaskalad ei mõjuta seda tulekut mitte kuidagi!”

Siiski, kliimamuutustest räägitakse kui väga keerulisest protsessist suure hulga faktoritega. Miks teie oma teoorias Päikese teistest nii palju olulisemaks tõstate?

Kõigepealt, see ei ole minu teooria. Ma lihtsalt vahendan parimaid objektiivseid andmeid, mis on praegu saada.

Aga Päike – ega ma ei peagi teda kuhugi tõstma. Kui Päike kaoks, siis poleks ju mitte mingit soojenemist. Maakera ainult jahtuks. Kogu võim lihtsalt ongi Päikese käes!

(Lippmaa muutub kergelt irooniliseks. Tal on lõbus.) Või te mõtlete, et teie saate ka midagi teha? Hah-hah-hah! No palun – tõstke Maa keskmist temperatuuri 0,01 kraadi võrra. Milline on teie tegevusplaan?

Noh, kui uskuda, et freoonid kasvatavad osooniauku, siis siin oleks üks võimalus.

(Lippmaa tüdineb.)

Esiteks: osooniauke ei tekita ainult freoonid.

Saja kilomeetri kõrgusel pooluste kohal on tohutu orkaan – läbimõõt mitu tuhat miili, temperatuur sada kraadi alla nulli. See määrab kogu stratosfääri keemia, sealhulgas osooniaukude kujunemise.

Ja teiseks ei mõjuta osooniaugud kliimat. Nende tõttu tugevneb ultraviolettkiirgus, mille energiavoog on tähtsusetult väike – nad mõjutavad teil ainult nahavähki! Soojust kannab ikkagi päikesetuul, mis hoiab eemal kosmilisi kiiri.

Aga hunnik tuumapomme? Need küll hävitaksid inimkonna, aga võib-olla mõjutaksid ka kliimat.

Teate! Vist tänavu aasta algul toimus Päikesel tavalisest natuke suurem plahvatus, mille energia võrdus saja miljardi vesinikpommiga.

Aga maapinnal ei märganud seda peale astronoomide mitte keegi. Ja kui sada miljardit vesinikpommi ei suuda kliimat märgatavalt muuta, siis mis inimmõjust me siin räägime?

Lippmaa läheb uuesti teise tuppa ja sehkendab arvutiga. “Kuulge. Tulge nüüd siia!” hõikab ta. “Vaadake, ma panin pildi peale. Et teil suurusehullustus üle läheks.”

Ekraanil on joonis, kus asuvad kõrvuti Maa ja Päike.

“Näete. Selle kribula peal te elate.” Kribul tähendab Maad. “Ja vaadake nüüd – mis te mõtlete, et sihuke kribul tähendab midagi selle tulise koletise jaoks? Et ta määrab, kuidas selle käsi käib?!”

Tõesti, koletis – Päike – on nii suur, et Maa peaks tema käekäigu määramiseks olema tähelepanuväärselt hea enesekehtestaja.

“No näete! Nii et inimene võib küll muuta lokaalset temperatuuri,” seletab Lippmaa. “Panna küdema kamina või ahju. Aga globaalset temperatuuri – no way. Selleks oleks meil vaja mingit totaalset teadmiste suurenemist. Praegu inimese kasutuses olevad energiad on niivõrd tühised. Tuumaenergiast siin ei piisa.”

Aga kui muutub mõistetavaks vaakumienergia, mida Lippmaa CERNis uurib?

“Ma kardan, et sellisel juhul neid teadmisi ei tohikski avaldada. Inimkond ei ole selleks valmis. Meil ei jätku mõistust.”

Kui hästi teadlased praegu üldse Päikest tunnevad?

Noh, satelliidid, millega mõõtmisi teostatakse, on juba äärmiselt täpsed.

Aga vaadake – me ei saa ikkagi minna Päikese sisse uurima, mis seal toimub. Ega ju? Nii et me võime küll internetist vaadata päikeseplekke. Aga seda, mis mehhanismid neid genereerivad, me täpselt ei tea.

Ja järelikult ei saa päris üksikasjalikult teada ka seda, kuidas kujuneb Maa kliima.

Ja sellepärast käibki kliimamuutuste asjus selline kemplemine? Sõltumatud teadlased räägivad üht, Valitsustevaheline Paneel hoopis muud juttu.

Vaadake. Teaduslike mõõtmiste tulemused ei ühildu Valitsustevahelise Kliimamuutuste Paneeli mudelitega absoluutselt. Paneeli ennustused on lihtsalt valed!

Nende meteoroloogide mõtteviis püsib Ptolemaiose tasemel – umbes nii, et kõike määrab maakeral toimuv. On aeg ükskord lähtuda Copernicusest ja aru saada, et Maa tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi.

Maakera uurimisega me kliimaprotsesse mõista ei saa. Selleks tuleb uurida Päikest!

Siiski, miks sellist demagoogiat peaks tarvis olema? Selleks, et raha teha! Meteoroloogid saavad uuringuteks teadusrahasid ja müüakse ju ka CO2 kvoote – minu arvates saab sellega manipuleerida triljoneid eurosid. See on kõva bisnis! Aga niimoodi saab müüa ka tuulikuid, millel muidu poleks mingit turgu. Ja puhta kivisöe elektrijaamu. Või CO2 maa alla pumpamise seadmestikku, mis muide on väga ohtlik, sest viib maa alla ka hapnikku, mida meil jätkub ainult 140 000 aastaks. Inimkonnale on seda aega vähevõitu, aga – selge see – keskmise poliitiku jaoks jääb küllaga ülegi.

Nii et teadust pole siin ollagi. See on puhas poliitika.

Niisiis ei olene lihtsast inimesest kliimaprotsessides tuhkagi. Seega võib ta rahumeeli osta kõige hirmsama maasturi ja sõita maakodusse vanu kummikuid põletama?

Vastutustundetult ta sellisel juhul ei käitu!

Tõesti?

Noh, kummikuid põletada tõenäoliselt ei maksa, sest vääveldioksiid on füsioloogiliselt veidi mürgine. Aga süsinikdioksiid – seda võib levitada küll, miks mitte. Tulemuseks on ainult lopsakam loodus.

Ja muide, kui nüüd maakera temperatuur edasi langeb, siis ju varsti tulekski propageerida hästi suuri autosid. Saaks paremini külmaga võidelda, kas pole! Mida te sellest arvate, ah? (Lippmaa teeb väga kavala näo.)

Endel Lippmaa, 16. oktoober 2008

Allikas:

https://www.eesti.ca/akadeemik-lippmaa-globaalne-soojenemine-on-jama-ostke-rahumeeli-suur-maastur/article49812

PS! Loomulikult on olemas kohe ka vastuväidetega artikkel, kui on soovi lugeda: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/87650541/endel-lippmaa-tuntuim-ja-rumalaim-intervjuu-kliimaskeptikute-lemmiktekst-sisaldab-hulganisti-valevaiteid?