Ämbliku ja tema võrgu kohta on arvatud nii head kui halba, olenevalt erinevatest mõjutustest.
Igas kodus tekib aeg-ajalt ämblikuvõrku, ja muidugi ämblikke.
Paljud lihtsalt koristavad võrgu ära, tapavad ämblikud, et kodus oleks jälle puhas.
Kaugeltki mitte igaüks ei tea, et ämblikke ei tohi tappa.
Vaatamata ka kõigile omadustele, mis ämblikule on omistatud. Arvatakse, et ämbliku tapmine toob õnnetust.
Eesti loomakultusega seotud mütoloogias on samuti veendumus, et ämblikku (kui hingelooma) ei tohi tappa, sest sellega tapetakse inimhingi. Teiselt poolt aga on arvatud, et hingeloomi just peab sööma, eriti teatud haiguste või hädade puhul, sest nii omandatakse nende hingejõudu.
Muide, ämblikuvõrguga saab ka ravida. See ei ole pelgalt uskumus, vaid on ka teaduslikult tõestatud. Vaata selle kohta SIIT.
5000 aastat tagasi Läänemere kaldale elama tulnud inimesed tundsid loodust põhjalikult. Iga taim, iga putukas või ämblik tähendas nende jaoks osakest elukeskkonnast, mille elukombeid, kasulikke või kahjulikke omadusi pidi ta hästi tundma. Seetõttu on rahvasuu talletanud muude loodusemärkide seas ka ämblikega seotud endeid.
Ämblikud head ennustajad. Venemaa rahvapärimusest on teada, et majas peeti spetsiaalselt selleks ühte ämblikku, kes siis elas ühes nurgas ja kelle järgi terve päev ennustati.
Ammusest ajast ämblikud kandnud positiivset energeetikat.
Meie päevil on ämblik kahemõtteline foobia sümbol.
Kommentaarid puuduvad