Üks väikene mõttekäik armastusest kahe või mitme inimese vastu.
Kas pole armastus mitme inimese vastu mitte muud kui seesama ühendatud anumate seadus füüsikas.
Süda on siin see anum (ja osadeks jagatud anum).
Armastus aga on piltlikult öeldes üks vedelik, hingeline tunnetevedelik.
Mitme objekti korral jaguneb see vedelik nende vahel mingi tasemeni, nagu anumates.
Jääb petlik illusioon, et kõik on korras, sest kõik ju said, täites südamepõhja ju ära.
Saavutamata seejuures tegelikult maksimaalselt võimalikku nivood, tasandit, olekut, lage.
Täpsemalt öeldes seda tõelist kõrgemat sügavamat tunnetust, igatsetud ning rahuldavat armastust.
Seda, mis on võimalik ainult ühe anuma korral, kui vedelik jääb ühte kanalisse.
Ingrid Soosaar
Kommentaarid puuduvad