Räägi rumalale…

society6.com/product/the-ouroboros–uroboros-and-sisyphus_print

Räägi rumalale inimesele tõtt, ja ta ei salli sind enam.

Näita talle tema vigasid, ja ta hakkab sind vihkama.

Tee talle ettepanek näha vaeva tema enda ja ümbritseva maailma hüvanguks, ja ta ei salli sind pärast enam.

Näita talle enda eeskujul, et on võimalik parem olla, ning ta kuulutab sind oma vaenlaseks.

 

Luba rumalale inimesele, et ta saab kangelaseks, ilma et peaks vaeva nägema, ning ta hakkab sind armastama.

Ütle talle, et ta on väljavalitud, ja ta teeb sind enda iidoliks.

Paku talle rooga magusatest valedest ja võltsidest lubadustest, ning sinust saab tema jaoks jumal.

 

Tee sedasama targa inimesega, ja sa saavutad vastupidise tulemuse.

Tee sedasama iseendaga, ja vaata, mida sa uskuma jäid – ilusat valet või kibedat tõtt, mis sisaldab endas tarkust…

 

(tõlkinud Ingrid Soosaar)

*****

Jah, aga teatud asjad siiski on küsitavad:

Tõsi nagu ka vale võib väga suhteline olla. Mis ühele tõsi, see teise jaoks vale ega ole olemas 100% tõtt ega valet. Tõde võib ka muutuda, sõltuvalt kohast, “mättast”,vaatenurgast ja ajast.
Sama lugu on vigadega. Kusjuures mitte iga eksimine ei ole veel ekslemine. Äraeksimisest rääkimata.
Hoopis huvitav lugu on muidugi sellega, kes on tark ja kes on rumal? Jälle suhteline… st kes ja miks kellelegi rumal või tark tundub.
Ja mida üldse tähendab olla parem? Kui me oleme sündinud ideaalseks, elamaks siin ja praegu, läbimaks oma isiklikke õppetunde.
Kes üldse oleme meie, et öelda teisele midagi, mis meie arvates kõrvalt vaadates on nii või naa?

/Ingrid Soosaar/

Read kaks korda lugemiseks / For reading twice

Seda luuletust saab lugeda kahte pidi – kui sümbolit inimkonna arengu kahest vastupidisest suunast.
Millist valida, tuleb endal otsustada.

https://curiator.com/art/catherine-nelson/spring-blossoms

“Ma olen osa kadunud põlvkonnast.
Ja ma keeldun uskumast, et
Ma võin muuta seda maailma.
Ma mõistan, võimalik, et see šokeerib teid, aga
“Õnn on juba sinu sees”
– See on vale, tegelikult.
Raha teeb mind õnnelikuks
Ja 30-aastasena räägin oma lapsele, et
Tema – ei ole mitte kõige tähtsam asi minu elus
Minu ülemus saab teadma, et
Minu printsiibid:
Töö
On tähtsam kui
Perekond
Kuulake:
Ammusest ajast
Elavad inimesed peredena
Aga praegu
Ühiskond ei saa kunagi olema selline nagu enne
Eksperdid räägivad mulle
30 aasta pärast tähistan enda lahutuse 10-ndat aastapäeva
Ma ei usu, et
Ma saan elama maal, mille ise loon
Tulevikus
Looduse hävitamine saab normiks
Keegi ei usu, et
Me säilitame oma ilusa planeedi
Ja muidugi
Minu põlvkond on juba kaotatud
Rumal on eeldada, et
On lootus.”

*Aga nüüd lugege luuletust ALT ÜLESPOOLE.

/Jonathan Reed`i luuletus “Kaotatud põlvkond/ Lootus on”/
tõlkinud Ingrid Soosaar

*******
“I am part of a lost generation.
And I refuse to believe that
I can change the world.
I realize this may be a shock, but
“Happiness comes from within”
Is a lie, and
“Money will make me happy”
So in thirty years, I will tell my children
They are not the most important thing in my life.
My employer will know that
I have my priorities straight because
Work
Is more important than
Family
I tell you this:
Once upon a time
Families stayed together
But this will not be true in my era.
This is a quick fix society
Experts tell me
Thirty years from now, I will be celebrating the tenth anniversary of my divorce.
I do not concede that
I will live in a country of my own making.
In the future,
Environmental destruction will be the norm.
No longer can it be said that
My peers and I care about this Earth.
It will be evident that
My generation is apathetic and lethargic.
It is foolish to presume that
There is hope.”

And all of this will come true unless we REVERSE IT.

/Jonathan Reed, “The Lost Generation”/

 

Kuidas elada agressiivses ühiskonnas? Nagu hullumajas

hospitalityhelpline.com/labor/2019/1/12/one-bad-apple

Inimese ajus on närvirakud, mis toodavad rõõmuhormoone.

Ja on närvirakud, mis toodavad stressihormoone.

Suhe on 7:1, st ühe stressihormoone tootva ajuraku kohta on 7 rõõmuhormooni tootvat rakku.

Normaalse füsioloogilise seisundi korral etendab stressi tootev rakk starteri rolli, käivitamaks rõõmu.

Rõõm peab seega alati 7 korda ületama stressi.

Seega, et pinged ja agressioon ei kuhjuks, peab ühe negatiivse emotsiooni kohta olema 7 positiivset.

Selles ongi kogu asi.


Kui inimene ei suuda saada positiivseid emotsioone, siis püüab ta neid saada alkoholi, suitsetamise või narkootikumide jms sõltuvuste abil, mis mingis etapis annavad tõusu, kuid lõpptulemusena viivad ikkagi languseni.
Mida siis teha?

Kuidas elada agressiivses ühiskonnas?


Tuleb õppida elama nagu hullumajas.

Kui inimene satub hullumajja, siis tunneb ta ennast seal rahulikult, saades aru, et seal on kõik haiged inimesed.

Kui keegi väljub palatist ja ütleb talle midagi, siis ta ei solvu, vaid ütleb, et kõik on korras, et sind ravitakse terveks ja mind ka.

St suhtumine inimestesse on leebem, probleemisse laiem.


Seega tuleb õppida elama enam-vähem nagu hullumajas.

See ei ole mingi liialdus, sest maailm läheb tasapisi hulluks.

Kui saate aru, et elate hullumajas, siis õpite suhtuma kõigesse huumoritundega. Kaasa arvatud iseendasse.

Kui aga võtate kõike liiga südame ligi, siis…

Psühhiaatrias on selline mõiste – indutseeritud psühhoos.

St see hullumeelsus, mis teid ärritab, kandub ka teile endale üle.


Seetõttu ärgem võtkem maailma hullumeelsust liialt südamesse, vaid võtkem huumoriga ja pidagem meeles – elada tuleb nagu hullumajas.


/
Grigori Grigorjev Igorevitš/

Tõlkinud Ingrid Soosaar

Allikas:

https://www.youtube.com/watch?v=7DVUm4pRJRQ

Pöördumine kriisis oleva sõbra poole

http://sobiratelzvezd.ru/prosto-prodolzhaj-dvigatsya

Ma ei tea, kuidas sind aidata, mu sõber.
Ma ei tea, kuidas vaigistada su kannatusi.
Ma ei tea, kuidas vabastada sind südamevalust, hirmust, kurbusest,

sinu soovidest, mis lõõmavad sinu sisemuses.

Ma tundsin neid külalisi.
Ma ei suutnud neid endas kunagi hävitada.
Ma olin samamoodi murtud ning segaduses nagu sinagi.
Mu soovid leida vastuseid murenesid tolmuks.
Jah, ma tean ängistust ja üksildust, millest sa räägid.
Aastaid jooksin ma valu eest ära.

Proovisin igat doosi, igat lahendust, igat sõltuvust.
Püüdsin ära juua oma üksindust, seksida temaga,

teda ära süüa, mediteerida temast.
Püüdsin ennast ümbritseda inimestega,

et end sellest lahti kiskuda, aga muutusin inimestest sõltuvaks,

ja sellest hoolimata jälitas üksildus mind.

Püüdsin ennast ära hüpnotiseerida religioonist, vaimsusest,

dogmadest, usust ja petlikust lootusest.


Aeg-ajalt olin lähedal enesetapule, vahel tundus see ainsa väljapääsuna.
Püüdsin vabaneda üksildusest, talle mitte tähelepanu osutades,

kaevudes töösse ja kasutusse tegevusse.

Anusin ennast: „Lihtsalt liigu edasi, ära jää seisma!”

Üksildus koputas uksele keset ööd.
Kuulsin tema hõikeid päevastes unedes ja öistes košmaarides.
Jooksin, kuni mu jalad kattusid haavade ja verega.


Kaua jooksin.

Aga seejärel sundis elu mind peatuma.
Läbi haiguste, läbi jõuetuse ja nõrkuse, läbi jooksmisest saadud valu.

Tõeline tervenemine algas alles siis, kui ma peatusin….
Pöördusin oma üksilduse poole ja lubasin tal mind täita.
Arvasin, et suren, kuid üksilduse keskmes leidsin ma ainult

armastust, palju elu ja valgust.


Leidsin palju sügavama sideme jumalikkusega, kõiksusega.
Ja pea talumatu kaastunde vendade ja õdede vastu.

Pimedus” mu sees oli vaid kadunud laps, kes igatses armastust.
Ta igatses mind, ootas mind.

See oli kaunis ühinemine.

Nüüd elame üksildusega koos, nagu üks tervik.
Hingame koos. Jalutame koos mööda aasasid.

Istume taeva all, naerame ja nutame.

Leidsin oma armastuse pimeduse sees.

Nüüd, mu sõber, istun sinuga.
Vaikuses. Juuresolekus. Olevikus.


Näen su hirmu, sinu ülimat abitust, sinu igatsevat südant,

ning ma kummardan sinu annete, sinu väe ees.


Ma usun sinu võimesse kohata iseennast.
Ma ei taha sind parandada.
Ma ei tea, kuidas sind aidata.
Kuid sinu abituses on tervendamise tuli.

Ma ei saa sind parandada, ei saa.
Kuid minu võimuses on armastada sind nii,
nagu ma armastan ennast.


Aga seda on palju.

 

/Jeff Foster/
Tõlkinud Ingrid Soosaar

Elu tunnetamise 5 staadiumi

See kuidas inimene elu tunnetab, sõltub tema arengust.
Inimese arengut ehk teatud kasvu mõistab tema huvide järgi.
Huumoriga võttes näeb skeem välja umbes selline:

stock-clip.com/video

1. STAADIUM

  1. Osta suur kallis auto ja Rolexi kell.
  2. Lugeda Paulo Coelho`t, vihata D. Dontsovi.
  3. Armastada saledat rinnakat blondiini.

2. STAADIUM

  1. Osta väike stiilne auto ja Longines` kell.
  2. Lugeda Umberto Ecot ja vihata Paulo Coelho`t.
  3. Armastada iroonilist brünetti.

3. STAADIUM

  1. Sõita metroo ja taksoga, sest nii saab kiiremini ja odavamalt. Kanda Swatch kella. Panna hammaste pesemise ajaks vesi kinni.
  2. Lugeda Anna Gavaldat. Mitte kedagi vihata, sest see pole karma jaoks hea.
  3. Mitte kedagi armastada, sest ei ole veel oma inimest leidnud.

4. STAADIUM

  1. Müüa korter, auto ja Longines` kell maha.
  2. Sõita Tiibetisse. Jõuda iseendani.
  3. Armastada kõiki.

5. STAADIUM

  1. Tulla Tiibetist tagasi. Mitte kellelegi midagi öelda.
  2. Lugeda D. Dontsovi. Osta auto, mis meeldib. Kella vaadata telefonist.
  3. Armastada oma last.
  4. Teadvustada, et iga inimene, kellel on käes Paulo Coelho raamat, võib osutuda selleks, kes on saavutanud Buddha nirvaana.

 

Tõlkinud Ingrid Soosaar (Prass).
CopyRight ©
Allikas:
fit4brain.com

Kuidas saada aru, et tegu on hea inimesega. Atmosfääri mõju

Kindlasti oleme tunnetanud, et ühes kohas meile meeldib ja teises mitte,
et ühe inimese heaks teeks mida iganes, teise juurest aga lihtsalt põgeneks ära,
et üks inimene on justkui halb, aga teine hea.
Kuidas teha vahet ja kuidas ise hästi hakkama saada.

banka.varenie.life

Siinkohal üks väike mõistujutt…

Kord küsiti ühelt targalt, et kuidas on võimalik ära tunda head inimest.
Tark vastas:
„Mitte selle järgi, mida inimene räägib või milline ta tundub, vaid selle atmosfääri järgi, mis tekib tema juuresolekul.
See ongi tunnistus heast inimesest.
Sest mitte keegi teine ei ole võimeline looma atmosfäääri, mis ei kuulu tema vaimule.”
/Sufi tarkus/

ATMOSFÄÄRI MÕJUST…

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.

 

Naised, kes enam ei karda olla

Meie maailmas, mis pidevalt nõuab šabloonide järgi elamist ja mõtlemist, on raske jääda endaks.
Nii hirmus kui see ka pole, on enamus harjunud jälgima enda peegeldust võõrastes silmades.

consciouslifestylemag.com

Aga on olemas naised, kes enam ei karda…
Ei karda olla, ISE, iseendana –
selles kõige raskemas rollis.

Kes on see tõeline naine – naine, kes oma kogemustest ja vigadest on endasse kogunud selle kõige väärtuslikuma, kõige hinnalisema.
Sest nüüd ei kuluta ta ennast enam tühjale-tähjale ja hindab seda, mis tõesti on oluline.

Jah, on tõesti olemas sellised naised, kes enam ei karda. Kelle jaoks on juba hilja karta. Karta mitte meeldimist. Mitte nõuetele vastamist. Mitte teadmist. Mitte jõudmist. Oskamatust küpsetada napoleoni kooki. Valmistada plovi. Kulme õigesti „joonistada”.

Nad ei karda üle küsimist. Paista välja rumal. Neil on, mida suvel selga panna. Sügisel samuti. Ning see ei ole probleem. Nende elus on üha vähem tühikuid. Enam ei ole õudne olla sirgjooneline ja otsekohene. Võivad olla viltu. Tähendab, et ilu on seespool. Nad ei karda uppuda. Sest juba ammu elavad sügavuses. Nad ei häbene nutta. Ei kurvastusest ega rõõmust. Naerda ka oskavad.

Neil on juba hilja karta halle juukseid. Nad ei närvitse enam. Nüüd on kõik puha naeratusest. Neil on juba hilja karta, mida arvavad teised. Kolleegid. Sugulased. Inimesed.

Juba ammusest ajast on neil ükskõik, kas miski on pestud. Puhastatud. Gluteeniga või ilma. Nad söövad seda, mida tahavad. Neil ei ole hirmus teha seda öösel. Üldsegi ei ole häbi. Nad teavad, et suitsetada ja juua – ei ole kahjulik. Kahjulik on mitte hingata. Mitte tahta.

Neil on ükskõik. Kas ta tuli koju kell 18:30 või 21:00. Kui ta armastab. Ei kiirusta. Peamine – ta on olemas. Nad ei karda enam olla üksi. Oskavad mitte näha seda, kes ei märka. Minna ära selle juurest, kes eemale tõukab.

Neil on, mida öelda. Ja on, millest vaikida.

On, mille eest palvetada. Neil on kõik kogu hingest. Nad on kellegi hingele kosutuseks. Nad ei karda näida rumalad. Paksud. Kõhnad. Nad juba ammu lõpetasid näimise. Ja hakkasid olema.

Tegema seda, mida armastavad. Armastama seda, kes armastab. Magama sellega, kellega ei uinu. Isegi, kui väga tahaks.

Ütlema oste. Mitte keerutades. Lokke. Ennast. Mitte sirgendama juuksekiharaid. Aga hoidma selga sirgelt. Vaatama lolle läbi sõrmede. Kuulatama vaikust.

Mõru šokolaad on neile magus. Nad oskavad hinnata aega. Hommikut. Päeva. Õhtut. Ööd. Nad ei sunni tütart. Ei käi pojale peale. Nad on tegutsemistega hõivatud. Enda omadega. Nad oskavad olla iseendaga. Iseendana.

Nad ei süüdista enam isa. Armastavad ema.

Nad ei karda surra. Sest – elavad.

On olemas naised, kelle jaoks on juba hilja karta.

 

/Marina Stepantšenko/

 

Tõlkinud Ingrid Soosaar (Prass)
Allikas:

Seltsimisest ja inimesearmastusest

Hieronymus Bosch artble.com/artists/hieronymus_bosch/paintings/the_ship_of_fools

“Et me oleme loomult juba seltskondlikult elavad inimesed,

siis peame osa oma teovõimet kulutama seks, et seltsimise vool ei jääks pidama.

Aga tema ala ning ta tegevus on pinna pääl.

Seltsimise kerge lainevirvendus erineb inimliku armastuse sygavaist hoovuseist.

Sel, kellel on tugevad seltsimisvaistud, pole veel ilmtingimata inimesearmastust.”

 

 

/R. Tagore,”Hinge sosistused”/

Lobisejad

LOBISEJAD

briancartergroup.com

On kahte tüüpi lobisejaid.

Ühed kõnelevad liiga palju, et mitte midagi öelda.

Teised aga seepärast, et ei tea, mida öelda.

Ühed räägivad, et varjata, mida nad mõtlevad.

Teised selleks, et varjata seda, et nad midagi ei mõtle.

 

/Vassili Kljutševski/

Tõlkinud Ingrid Prass.

Pettumisest

jooinn.com/girl-holding-flowers.html

“Kas tead, millal me pettume inimestes kõige rohkem?”

“Millal?”

“Siis, kui saame aru, et meid lihtsalt kasutati ära.

Samal ajal, kui meie tahtsime siiralt ja omakasupüüdmatult aidata.”

 

/Tõlkinud Ingrid Prass/