Reinkarnatsiooni seadus on mitmetahuline ja sellel on palju erinevaid ilminguid, millest üks on karma ehk põhjuse ja tagajärje seadus, mida igapäevaelus mõistetakse kui “saatust”.
Inimestele meeldib sõna “karma” väga. Erinevates maailma paikades kordavad nad seda, kuid ei taha selle tähendust mõista. Nad kiidavad karma loomise kergesti heaks, kuid ei võta meetmeid sellest vabanemiseks.
Inimene eelistab luua karmat nii teo kui ka mõtte poolest. Eelistab mõelda ka seda, et seal, kuskil nurga taga, peaks nö karma jumal või keegi teine vabastama ta kõige tõsisematest tagajärgedest.
Inimesed muutuvad karmast rääkides laste sarnaseks. Et keegi peab nende trikkide eest maksma. Karma suurenemine ei ole inimestele keeruline, kuid see-eest oskavad nad hiljem halada ja viriseda, sellega vaid veelgi võimendades tagajärgi.
Tavalise inimese “saatuse” mõistesse on kätketud justkui midagi pimedat ja saatuslikku. Teadlike inimeste jaoks on karma seadus sama arusaadav ja “süsteemne”, nagu tavaliste inimeste jaoks on füüsikaseadused või valitsuse aktid, näiteks tsiviilseadustik.
Kommentaarid puuduvad