Meid on õpetatud mõtlema paljudest asjadest kui isoleeritud objektidest. Ükskõik, kas see on toitumine, meditsiin või isegi see, kuidas me end elukeskkonnaga seoses uurime, oleme veendunud, et mõistes üksikuid osi, mõistame ka keerukaid struktuure ja protsesse.
See usk on põhjustanud tohutut segadust, meditsiinilisi ebaõnnestumisi ja väärtoitumist.
Klassikaline näide sellest segadusest on osteoporoos, luutiheduse järkjärguline vähenemine, mis tekitab luumurdude riski. Seda seisundit on pikka aega ravitud kaltsiumilisanditega. Aga lihtsalt ainult selle mineraali lisamine võib viia kaltsiumi sadestumiseni vales kohas (st mitte luudes), näiteks liigestes (mis viib artroosini) ja veresoontes (mis viib ateroskleroosini). Kaltsiumil on mitu toimimiseks vajalikku kaasfaktorit, näiteks D-vitamiin, K2-vitamiin ja magneesium, samuti küllastunud rasvad (kaltsiumi imendumise soodustamiseks luudes) ja füüsiline koormus ehk harjutused (luude koormamiseks). Ilma nende kaasfaktoriteta satub osa kaltsiumist valesse kohta. See näide osutab selgelt mõtteviisi loogilisele ekslikkusele, et antud terviseprobleemi saab lahendada ühe toitumisfaktori lisamisega.
Mõnel juhul läheb meie mittearusaamise tase veelgi kaugemale.
Lisaks sellele, et arvame et C-vitamiin toimib lihtsalt iseenesest, on meid õpetatud mõtlema C-vitamiinile kui askorbiinhappe sünonüümile.
Tuleb välja, et need on mõlemad ekslikud arvamused.
Kommentaarid puuduvad