Noored ja rumalad ei näi iial väsivat võitlemast.
Laps võitleb, kui lelu talt ära võetakse. Noorukid kogunevad kampadesse ja võitlevad oma tänavate eest, mis tegelikult neile kunagi ei hakka kuuluma. Fašist ründab võõraid, sest usub üleolevasse paremusõpetusesse. Separatistist mässaja jutlustab natsionalismi ja üritab keskvõimu kukutada. Rassist toetab mõtet etnilisest puhastusest ja genotsiidist.
Kõigi nende suhtumiste õnnetus on see, et need ajavad segi riigitruuduse ja šovinismi. Lapse sirgudes keelitavad vanemad: ole uhke oma kultuuri üle, kaitse oma maad, võitle oma ideaalide eest.
Kui neid ideaale väljendatakse riigitruult, on sageli tulemuseks suured kangelasteod ja üllas looming. Kui need ideaalid manduvad aga piiratuseks, kerkib esile rassismi ebainimlik vägivald, jõhkruse ja hävitamise kohutavad liialdused.
See, kes järgib Taod, taipab lõpuks rassilise ja rahvusliku piiratuse tühisust. Selleni jõudmine nõuab väga pikka aega, sest niivõrd palju meie õpitust on peenel viisil nende kujutluste poolt mõjustatud.
Tõepoolest, mõned võivad väita, et need ühiskondlikud tunnusjooned on juurdunud väga sügaval meie tundeelus.
Kuid Tao järgimisel pole iial pistmist olnud sellega, mida ütleb ühiskond. Tao järgijaks olemine tähendab käimist vaimsel teel. Ning rassismi ja natsionalismi ideed ei saa kehtida rajal, mis läheb läbi piirideta maa.
.
/”Igapäeva Tao”, tõlkinud Mats Ostam/
Kommentaarid puuduvad