Lisaks sellele, et harilik pihlakas on tuntud maagia-, kaitse- ja õnnepuu, on pihlakas ka ravimtaim.
Pihlakamarjadest peeti lugu juba antiikajal.
Tõsi, neid söödi tänapäeva mõistes pisut uskumatutel kaalutlustel: pihlad pidid andma meestele tugevust, naistele vastupidavust ning soodustama laste kasvu.
Keskajal aga pihlakaid pigem kardeti, sest sellele puule omistati üleloomulikke võimeid.
On uskumus, kus pihlapuu tervendavat mõju tunnistades istusid haiged pihlapuu alla ja said terveks.
Pihlakas tõmbab ligi loomi ja linde, metsavalitseja karu võib lõhkuda terveid puid, kui tal on mingi haigus, et kätte saada pihlaka tervendavat jõudu.
Marjad on meeltmööda rästastele, tihastele, siidisabadele, tetredele ja paljudele teistele meil talvitujatele. Sageli rapsivad linnud puult vilju maha, kust teised metsaelanikud – siilid, närilised jt. – neid oma talveladudesse tassivad. Pärast esimesi öökülmi käivad maiustamas ka põdrad, metskitsed ning karud. Põder otsib talvel meeleheitlikult pihlakat, sööb peale marjade puukoort.
Loomad kosusid, kui nende söögi sisse segati pihlakaid. Kanad hakkasid virgalt munele, kui sõid kuivatatud pihlakamarju. Ka sai lindude liha sellest hoopis meeldivama maitse.
Raviks tarvitatakse rahvameditsiinis põhiliselt pihlaka vilju/marju (värskelt, kuivatatult, külmutatult), kuid ka õisi, pungi, koort, lehti.
Kõige suurem ravitoime pidi olema pihlaka ja maasika õitel, mis kogutud kuuvahe päeval. Siis olid nad rohuks koguni üheksa tõve vastu.
Kui panna pihkaka oksake mõneks tunniks seisvasse vette, veega täidetud anumasse, siis desinfitseerib ta vett ja vee maitsegi paraneb.
Peenestatud pihlakalehti võib segada keldrisse talveks hoiule pandavate kartulite hulka, et kartulid mädanema ei läheks.
Kommentaarid puuduvad