Räägi rumalale inimesele tõtt, ja ta ei salli sind enam.
Näita talle tema vigasid, ja ta hakkab sind vihkama.
Tee talle ettepanek näha vaeva tema enda ja ümbritseva maailma hüvanguks, ja ta ei salli sind pärast enam.
Näita talle enda eeskujul, et on võimalik parem olla, ning ta kuulutab sind oma vaenlaseks.
Luba rumalale inimesele, et ta saab kangelaseks, ilma et peaks vaeva nägema, ning ta hakkab sind armastama.
Ütle talle, et ta on väljavalitud, ja ta teeb sind enda iidoliks.
Paku talle rooga magusatest valedest ja võltsidest lubadustest, ning sinust saab tema jaoks jumal.
Tee sedasama targa inimesega, ja sa saavutad vastupidise tulemuse.
Tee sedasama iseendaga, ja vaata, mida sa uskuma jäid – ilusat valet või kibedat tõtt, mis sisaldab endas tarkust…
(tõlkinud Ingrid Soosaar)
*****
Jah, aga teatud asjad siiski on küsitavad:
Tõsi nagu ka vale võib väga suhteline olla. Mis ühele tõsi, see teise jaoks vale ega ole olemas 100% tõtt ega valet. Tõde võib ka muutuda, sõltuvalt kohast, “mättast”,vaatenurgast ja ajast.
Sama lugu on vigadega. Kusjuures mitte iga eksimine ei ole veel ekslemine. Äraeksimisest rääkimata.
Hoopis huvitav lugu on muidugi sellega, kes on tark ja kes on rumal? Jälle suhteline… st kes ja miks kellelegi rumal või tark tundub.
Ja mida üldse tähendab olla parem? Kui me oleme sündinud ideaalseks, elamaks siin ja praegu, läbimaks oma isiklikke õppetunde.
Kes üldse oleme meie, et öelda teisele midagi, mis meie arvates kõrvalt vaadates on nii või naa?
/Ingrid Soosaar/
Kommentaarid puuduvad