https://pixabay.com/photos/onion-chives-roots-green-food-2363640/

Vanaema asetas alati aknalauale klaasi sisse kas rohulible, oksakese või kasvõi sibula.

Kõik muudkui kasvas.

Ta sibas kiiresti mööda kööki, kuivetu, hallipäine, suutis välkkiirelt kapsast hakkida, kõrbenud kuivikutest kalja teha, kana rookida.

Ise laulis sinna juurde.

Kuid mõnikord võttis ta rohuliblega klaasi kätte ja vaatas seda kaua aega.

Kui küsisin, miks talle seda nii väga teha meeldib, vastas vanaema lihtsalt:

Nii kogun ma jõudu, et elada. Näen lillekest, rohuliblet, rohelist sibulavart ja sirutan käe, nagu nemadki, et haarata oma osakest valgusest.”

Killuke valgust tõstab hapra rohulible ülesse.

Nii see elu käib.

Sirutage end valguse poole. Alati.

/Lilia Grad/

***

Tõlkinud Ingrid Soosaar.

Sarnased postitused

Kommentaarid puuduvad


Postita kommentaar