Armastus tundub olevat väga kummaline asi, kellele lihtne, kellele keeruline.
Enamusel on selle kättesaamisega kiire. Ikka tahaks kohe ju…
Esimene joovastus ja kirg ajab pea segi ning tundub, et nüüd SEE ongi käes.
Aga vaid natuke hiljem või palju hiljem võib tekkida tunne, et taga on aetud tühja tuult.
Ning siis ei teagi, kuidas või mida…
Ning kui nii juhtub kogu aeg, siis tekib pettumus, võibolla isegi veendumus, et armastust polegi olemas.
Miks mõnedel õnnestub aastakümneid koos armastuses elada, aga mõned ei saa kuidagi üle lävepaku?
Kommentaarid puuduvad