Eestis kasvab looduslikult üks toomingaliik – harilik toomingas, Prunus padus.
Eesti murretes on toomingat enamasti nimetatud noomeni toom, tuum (marja tuum) järgi.
Sama sõnatüvi on valdav ka vadja keeles: toomi, toomikas, toomikka, toomikkaad, toomipuu, toomippuu.
Isuri keeles tuumipuu, tuumimarjapuu, tuomed.
Põhja-Eesti rannakülades levinud tuom kattub toominga soomekeelse nimetusega.
Ka toomepuu soomekeelsete murdenimetuste alus on sama tüvi: metsätuomi, tomi, tuami, tuom, tuomen-cuckaiset, tuomi, tuomikka ja tuomipuu.
Järelikult kasutasid meie ühised eellased toomingat rohkesti, sest tal oli välja kujunenud kindel nimekuju.
Toominga puhul võib eristada üht suurt kasutuspiirkonda – ajalooline Setomaa.
Toomingale annab omapärase lõhna ja maitse amügdaliin.
Toominga õite lõhn on uimastav, mis on tingitud õites, lehtedes, koores ja seemnetes leiduvatest sinihapet sisaldavatest glükosiididest. Seetõttu ei ole soovitav õitsvaid oksi suurel hulgal elu- ja magamistubadesse tuua.
Toomingaõitega „suitsutati” vanasti Uuralis tubasid, et hävitada ja peletada putukaid. Asetati lauale tass toomingakoore leotisega; toomingalehtedega peletati ka hiiri.
Aednikel on ammust ajast teda tarkus, et aia ümber istutatud toomingad peletavad aiast hiiri, mutte ja kahjurputukaid. Kui aias on mutt juba tegutsemas, saab teda aiast pagema sundida õites toomingaokstega. Oksi tuleb torgata värsketesse mutikäikudesse. Närtsinud oksad tuleb asendada värsketega.
Simunas arvati, et halli mehena paadis või halli joana ringi liikunud katk kardab „metsiku toominga” lõhna. Toominga iseloomuliku lõhna tõttu on aga Saksamaal käinud nõiad, draakonid ja teised paharetid, kuid ka head vaimud, temast kaarega mööda.
Toomingaõied annavad mesilastele palju nektarit, õietolmu, vahel ka mesikastet.
Rahvameditsiinis on kasutatud kõige rohkem toominga koort.
Kuid saab kasutada ka marju ning õisigi.
**
Kommentaarid puuduvad