Ühel kaugel maal juhtus nii, et inimesed elasid põlvest põlve terve oma elu tumedates prillides. Need prillid olid tihedalt silmade vastu ja neid kanti sünnist alates.
Ärimaailm oli juba ammusest ajast teinud massireklaame selle kohta, et päikesevalgus on silmadele ja inimestele üldiselt väga kahjulik.
See reklaam oli mitusada aastat olnud peaaegu kõikjal ja suurendas ettevõtete kasumit märkimisväärselt.
Päikeseprillid kallinesid üha ja hõivasid inimese elus ühe olulisema koha.
Inimesed harjusid nendega nii ära, et ei märganud enam, et nad seal olemas on. Kõik uskusid, et valgus, mida nad näevad, on maksimaalne, mis üldse olla saab.
Loomulikult said sellest kasu ka valgusteid tootvad ettevõtted. Lambid tuli teha kümme korda heledamaks, laternad võimsamaks. Ja sellega koos rikastusid ka elektritootmisettevõtted.
Inimesed pidid rohkem maksma, kuid nad ei märganud seda enam. Nad vaid kurtsid, et raha pole piisavalt ja elu muutub kuidagi süngeks.
Et elektrist suuremat kasumit saada, leppisid suured kompaniid kokku päikeseprillide tootjatega, ja need tegid prillid veidi tumedamaks. See juhtus nii järk-järgult, et vähesed inimesed vaevalt märkasid seda. Aga mõned isegi tänasid. Ütlesid lausa, et nii ongi mugavam.
Üks poiss rääkis, et näeb erksaid unenägusid. Veelgi enam, ta uskus, et maailm on sama helge kui unes, lihtsalt inimesed on unustanud, kuidas seda näha. Tunded olid tuhmunud ja mälestused kadunud.
Poiss nägi eredat päikesevalgust, veepinnal virvendavate kiirte ilu. Ja ta otsustas, et seda on võimalik saavutada nägemist arendades.
Kõigepealt leidis poiss prillid, mis olid veidi heledamad kui need, mida ta kandis. See oli veidi hirmutav, kuid sisemine hääl sosistas, et ta teeb õiget asja.
Kõik täiskasvanud väitsid, et poiss võib oma tervist kahjustada.
Kuid julge poiss vahetas ikkagi tumedad prillid natuke heledamate vastu, ise silmi kissitades. Muidugi väsisid silmad harjumatusest kiiresti. Mõnikord isegi tuli prillid jälle tumedate vastu vahetada. Kuid mitte kauaks.
Noormees oli nähtavast valgusmaailmast nii vaimustuses, et ei tahtnud palju pimedamasse naasta. Ta oli üliõnnelik ja rääkis kõigile, mida ta nägi!
Paljud keerutasid näppu oma meelekoha juures, teised vaidlesid agressiivselt. Inimesed pidasid teda hulluks.
Aga noormees läks kaugemale. Ta leidis veelgi heledamad prillid ja tõusis järgmisele tasemele. Nii võttis poiss järk-järgult prillid üldse ära. Nii olid tema silmad päikesevalgusega harjunud. Kõik ümberringi säras ja sätendas! Rõõmu torm haaras hinge! Noormees keerles, laulis, tantsis! Ta suutis eristada värvide erinevaid toone!
Inimesed ei saanud aru sellise rõõmu põhjustest. Raha oli ju vähe ning kõik ümberringi oli hall ja sünge.
Poiss üritas seda öelda, kuid põrkus teiste inimeste jäikade veendumuste otsa.
Keegi ei tahtnud kuulda järk-järgult heledamatele prillidele üleminekust.
Poisi uuel elul oli veel teine külg. Tema tundlikud silmad ei suutnud taluda linna rohkete laternate, siltide ja signaalide liigeredat valgust. Inimesed kõndisid ju eredate vilkuvate tuledega ringi, et üksteist üldse näha.
Valgus tegi poisi silmadele haiget… Seetõttu hakkas ta mõne aja pärast toonitud prilliklaase panema, et mitte inimeste seltskonnas nii palju kannatada.
Kätte oli jõudnud aeg, mil inimesed hakkasid poisi loo vastu huvi tundma.
Lõppude lõpuks polnud noormees üksi, oli teisigi selliseid. Riigi erinevates osades tegid sedasama kogemust läbi teisedki inimesed. Ometi ei olnud neid palju.
Noormees rääkis, kuidas ta läks üle päikesevalguse loomulikule tajumisele, ilma prillideta.
Teised küsisid: “Kas sa käid alati prillideta?” “Ei”, vastas poiss. “Nii et see on kahjulik!” – arvasid inimesed kohe.
Aja jooksul elu paranes. Igaüks elas oma reaalsuses.
Inimesed, kes ei uskunud päikesevalguse kasusse, jäid prille edasi kandma, ning jätkasid edasi kannatamist.
Aga need, kes on pika transformatsiooni läbi teinud, olid ilmse põhjuseta õnnelikud. Preemiaks said nad võimaluse näha pärast vihma vikerkaart, püüda päikesekiiri ja nautida päikeseloojangut!
*
/Stepan Tšigintsev/
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad