Elas kord nõid, kellel oli suur lambakari

https://pixabay.com/photos/ireland-sheep-lambs-livestock-1985088/

Elas kord nõid, kellel oli suur lambakari. Iga päev sõi ta karjast ühe lamba…

Lambad tekitasid nõiale palju sekeldusi – nad hajusid mööda metsa laiali ning tal tuli kulutada palju aega ühe lamba püüdmisele ja teiste tagasi karja kogumisele.

Muidugi see lammas, keda ta kavatses tappa, tunnetas seda, ja hakkas meeleheitlikult vastu. Tema kisa hirmutas teisi.

Siis otsustas nõid sellise nipi välja mõelda – ta rääkis iga lambaga privaatselt ja sisendas igaühele midagi.

Ühele ütles ta: „Sa pole lammas, sa oled inimene nagu mina. Sul pole vaja midagi karta, sest ma tapan ja söön ainult lambaid, aga sa oled ainuke inimene selles karjas ja seega ka minu parim sõber.”

Teisele ütles ta: “Miks sa põgened minu eest nagu teised lambad. Sa oled lõvi ja sul pole midagi karta. Ma tapan ainult lambaid ja sina oled mu sõber.”

Kolmandale sisendas ta: “Kuule, sa pole lammas, sa oled hunt. Hunt, keda ma austan. Mina tapan nagu varemgi iga päev karjast ühe lamba, kuid nõia parimal sõbral ei ole midagi karta.

Nii rääkis ta iga lambaga ja tekitas igaühele mulje, et too pole lammas, vaid täiesti erinev loom, kes erines kõigist teistest karja lammastest.

Pärast seda vestlust muutus lammaste käitumine täielikult – nad olid üsna rahulikult karjamaal ega jooksnud enam metsa.

Kui nõid tappis mingi lamba, mõtlesid teised: “Noh, ta tappis veel ühe lamba, kuid minul, lõvil, hundil, muul loomal, nõia parimal sõbral, pole midagi karta.”

Isegi lambad, kelle ta tappis, lõpetasid vastupanu. Ta lihtsalt astus ühe juurde ja ütles: “Oh, mu parim sõber, me pole pikka aega rääkinud. Tule minu õue. Pean sinuga lambakarja asjus nõu pidama. Ja lambad järgnesid uhkelt nõia õue. Seal ta tõesti küsis oma parimalt sõbralt, kuidas karjas läheb. Ohver rääkis talle hea meelega kõigest ja siis nõid tappis ta. Kuna surm saabus kohe, polnud lammastel aega millestki aru saada.

Nõid oli väga rahul – ta tõstis iga lamba enesehinnangu kõrgele, mille tulemusena lakkasid nad täitmast oma pead mõttega peatsest surmast, muutusid vähem neurootiliseks, nautisid elu ja näksisid rahulikult rohtu, mille tulemusena nende liha muutus palju maitsvamaks.

Paljude aastate jooksul sai nõid hõlpsasti hakkama tohutu karjaga ja kõige huvitavam oli see, et ülejäänud lambad hakkasid teda aitama. Kui mõni liiga tark lammas hakkas asjade tegelikku seisu ära arvama, siis ülejäänud lambad… noh, see tähendab lõvid, inimesed, hundid – nõia parimad sõbrad andsid talle teada selle lamba kummalisest käitumisest ja järgmisel päeval sõi nõid selle mõnuga ära…

***

Tõlkinud Ingrid Soosaar.