Tavaline võsalepp on ametlikult hall lepp ehk valge lepp, teadusliku nimetusega Alnus incana. Vahel kutsutakse teda ka isalepaks või pasklepaks.
Tumedatüveline võimsaks kasvav puu on sanglepp Alnus glutinosa, keda tuntakse ka musta lepana, emalepana ja seatammena.
Verilepp on olnud kasutusel mõlema kohta, sest lõikepind läheb üllatavalt punaseks, teisi selliseid meie puude seas ei leia.
Endisaegadel suurendasid leppade toime mõjukust erilised kombed. Lepp sobis ennustamisekski. Võimu ja salapära andis talle ta veri.
LEPA ENERGEETIKAST:
Juba keskajal välditi leppa kui ärritust suurendavat puud. Ta tugevdab inimese peenvibratsioone ja spirituaalseid jõude. Vaimsusele orienteeritud inimene võib tunda end lepa juures nagu kodus, sest tema sisemine jõud saab sellest tunduvalt lisa. Arvatakse, et need, kel pole südametunistus puhas ja kes ei püüdle hingelise kasvu poole, ei tohiks liiga tihti suhelda, vastasel korral võib too inimese ainult segadusse ajada, tekitades temas vastuolulisi soove ja hajameelsust. Lepp tugevdab müstilist ennustamisvõimet ja selgeltnägemist, soodustab inspiratsiooni ja avab kolmanda silma, mille abil saab võtta kontakti teispoolsusega.
Lepp on hea tervendaja. Lepp alandab enamikel inimestel energoproduktsiooni taset. Seepärast soovitatakse lepa lähedust ajal, kui soovitakse alandada stressi, rahuneda, lõdvestuda, alandada põletikke või valu. Energiat alandada võib mitte ainult puu ise, vaid ka temast valmistatud mööbel või lihtsalt konkreetse puu pakk. Soovitav on koju muretseda lepaoks, seda perioodiliselt uue vastu vahetades: lepp parandab südame- ja veresoonte süsteemi talitust, langetab arteriaalset vererõhku, tervendab aurat.
Rahvaravimiks olid vanasti nii KOOR, LEPAKÄBID KUI KA -LEHED.
Kasutati nii sees- kui ka välispidiselt (näiteks hõõrdunud varbavahed kui ka muud nahahädad).
Kommentaarid puuduvad