Punast kärbseseent on kogu Põhjalas raviks kasutatud juba ammu. Siberi ja Kaug-Ida ravitsejad kasutasid peamiselt seene kübarat, sest selles on kasulikke ained kontsentreeritumalt.
Jah, punane kärbseseen, Amanita muscaria, on küll mürgine, kuid samas ka raviv.
Juba 1950-ndatel aastatel tehti kindlaks, et selle seene kiles olev antibiootiline aine muskarufiin (tuleoranži värvi pigment) pidurdab pahaloomuliste kasvajate arengut.
Ka seene pehmel osal on eriline toime.
Kärbseseeni söövad eneseravi (sh parasiitidest vabanemiseks) eesmärgil lehmad, põdrad ja hirved ning ka teised metsaloomad. Ja võimalik ka, et lihtsalt lõbuks.
Punane kärbseseen on Eestis ravimina määratletud raviomadustega ainete ja taimede nimekirjas -> ravimiamet.ee
Nimetus “kärbseseen” tuleneb tegelikult seene kasutamisest kärbsemürgina.
Selleks lõigatakse toore kärbseseene tükikesed taldrikule ja valatakse piima peale.
Piimale võib lisada ka natuke suhkrut.
Punast kärbseseent võib vahel esineda väga massiliselt ja leiukohad on väga erinevad – nii metsades, põõsastikes, puisniitudel. Happelisematel muldadel.
Moodustab mükoriisat vähemalt kase ja okaspuudega.
Võib moodustada nõiaringe.
Punane kärbseseen on küll mürgine, kuid kärbseseene põhjustatud surmasid tuleb harva ette. Surmavaks annuseks peetakse umbes 15 seent.
NB!
Ühes põhilisteks mürgiaineks oleva iboteenhape sisaldus on suurem toores seenes, sest ta “pesitseb” seenes olevas vees. Seente kuivatamisel jääb iboteenhapet alles minimaalselt ega ole seetõttu tarbimisel enam nii ohtlik.
Kommentaarid puuduvad