Kuulujutud kevadest

Aga sügaval metsapõues levib kuulujutte kevadest. Iga lible jälgib läbi kristallist suurendusklaasi taevast ning ühes käes ehtelaegas, täis lõhnu ja värve, Murueit ootab, kamm teises käes, punumise aega. Ingrid Soosaar
LOE EDASI

Pilk taevatähtedes

Pilk kõrgel taevatähtedes vaatab üles avali silmi pea püsti taeva poole käed palub vaikust aina veel Siis juttu jätkub kauemaks Tal igas õies saladus… ja soojendav sinine lõõm see põhjamaine
LOE EDASI

Uduvihmade hallis süles

On uduvihmade hallis süles seal pea kohal kõrgel mõrudaid laternaid hõõgvel sulgsed tiivad kuldsed ära on lennanud need verre ja hinge ja südamesse soe… soe… nii soe… pihlane päike valgub
LOE EDASI

Siin kulda sirgub kastanipuust

siin kulda sirgub kastanipuust öö hakul laekad valla on veel pilk otsib hõbedast kõrget tähte või tühjaks saamas kaske-kaske kuld vaikselt hõõgub all jalgu ja tasa keegi hingab taga puu
LOE EDASI

Merest tõusnud tuul

kuid oled merest tõusnud tuul puhudes õhtust hommikusse ööd sasid teel ühtainumast ilmapuud end räsides okastest järel sool peatud hetkeks kellegi suul on meeltes noodikirjas luul ja pilves kergelt teed
LOE EDASI

Ootamatult mõnikord

Ootamatult mõnikord tuleb tuul, mis meid puhub elu ridade vahele. Et sealt loeksime. Justkui raamatust. Nähtamatust. Sügavikust.   /Ingrid Prass/
LOE EDASI

Kohvitassi taga

kohvitassi taga on teine vaikus justkui komm lapse pihust tõmmat` on ära triivimaks merel lõppu pole näha…   Ingrid Prass
LOE EDASI

Sõnadelumevarju varjus

Nöör kaelas vaikivad pärlid kuukiirte varjus pea rataste ringluses teed vist kusagil sääl piiritu järve põhjas vaikuse kõlavas varjus silmad suletult ühed kevadised meeletud naerukajakad sõnadelumevarju varjus siiski ärganud on
LOE EDASI