Ravimtaimed

Seda Vanarahva jaoks erilist nõiataime praegu peaaegu ei tuntagi. Selle taime puhul on nii maagilised kui ka raviomadused omavahel tihedalt põimunud. Võib järeldada, et taim on kange. Tavaliselt teavad inimesed

Eestis kasvab looduslikult üks toomingaliik – harilik toomingas, Prunus padus. Eesti murretes on toomingat enamasti nimetatud noomeni toom, tuum (marja tuum) järgi. Sama sõnatüvi on valdav ka vadja keeles: toomi,

Hariliku lepiklille, Chrysosplenium alternifolium, rahvapärased nimetused on: lepalill, kärnalill, linnusilm, porililled, piimalill. Alates aprillist-maist kuni varasuveni õitseb lepiklill märgades lodumetsades, veekogude kallastel. Inimesed tunnevad teda levinud umbrohuna. Tema õitsemise ajal

Piparmündi, Mentha × piperita, rahvapärased nimed on: aiamünt, piparmints, vehverments, vehvermänts, vehvervents. Eesti rahva hulgas ei ole mitte kõik seda taime armastanud, tema tugeva lõhna pärast. Seetõttu on teda nimetatud

Eestis kasvab looduslikult harilik sigur, Cichorium intybus. See taim on levinud lääne- ja põhjaosa lubjarikastel aladel. Vaata levikut siit: https://elurikkus.ee/bie-hub/species/3744?lang=et Hariliku siguri rahvapärased nimetused on tsigur, seekoor, sigguri-juured ja tsikur.

Harilik pärn, Tilia cordata, on ammutuntud ravimtaim. Rahvapärased nimed: lehmus, lõhmus, lõõmus, neimpuu, niinepuu, pähn, pähnapuu, talipärn jne. Rahvameditsiinis leiab pärn tegelikult palju laialdasemat kasutust kui ainult tuntud-teada higilaajava vahendina.

Kreeka algupära „Tuulte tütre” – Anemone – nime taga peitub tulikaliste sugukonda kuuluv ülaste (Anemone) perekond. Inglisekeelset nimetust „Windflower” – „Tuulelill” – põhjendatakse kahe toreda legendiga. Esimene neist viitab taime

Harilik sinilill, Hepatica nobilis (syn. Anemone hepatica), on mitmeaastane rohttaim. Kasvab risoomi tipust. Üks eksemplar (risoom) võib elada mitusada aastat. Liigi vanuseks arvatakse 40–50 miljonit aastat. Sinilill kasvab pärismaisena kogu