Jutupaun

Ühel päeval tuli õpilane Meistri juurde ja küsis: „Õpetaja, sa oled nii tark. Ja rahulik. Sa ei saa kunagi kellegi peale vihaseks ega solvu. Aidake mul ka selline olla.” Õpetaja

Ükskord ammu elas vägev šahh. Ta käskis ehitada suurepärase lossi. Seal oli palju imelist. Muuhulgas oli palees ka saal, kus kõik seinad, lagi, uksed ja isegi põrand olid peeglist. Peeglid

Vanaema asetas alati aknalauale klaasi sisse kas rohulible, oksakese või kasvõi sibula. Kõik muudkui kasvas. Ta sibas kiiresti mööda kööki, kuivetu, hallipäine, suutis välkkiirelt kapsast hakkida, kõrbenud kuivikutest kalja teha,

Seal kuskil kaugel-kaugel mägede taga laiub ääretu meri. Mere sügavuses lebab vana draakon. Aga keegi maailmas ei mäleta ega tea, kui vana ta on ja kui kaua ta seal juba

Elas kord ammu üks kübarameister. Ta ei olnud rikas, kuid valmistas imelisi kübaraid, mis andsid inimestele midagi enamat, kui lihtne peakate suutis anda. Aastad möödusid. Vana kübarameister lahkus siit maailmast,

Elas kord muiste mees, kes oli otsustanud, et temast võiks saada vaimlik inimene, kui ta vaid saaks näha jumalaid. Pealegi oli ta veendunud, et enamik inimesi kummardas pelgalt kujusid. Ta

  Üks vana zen-õpetaja väsis oma õpilase kaeblemisest. Ühel hommikul saatis ta õpilase välja soola tooma. Kui õpilane oli tagasi, laskis õpetaja tal panna käputäie soola klaasi vee sisse ja

Legendi järgi kohtusid kord Tõde ja Vale. Vale ütles Tõele: “Täna on imeline päev”! Tõde vaatas taeva poole ja ohkas, sest päev oli tõeliselt ilus. Nad kõndisid koos ja jõudsid