5 PÕHJUST, MIKS EI TOHI INIMESI KOHUSTUSLIKUS KORRAS VAKTSINEERIDA.
(Nii nagu seda tehakse praegu…)
1) Vaktsineerimine on profülaktiline, st ennetav meede. See on mõeldud täiesti tervetele inimestele.
Neil ei tohi olla ei ägedas faasis ega kroonilisi haigusi. Vastasel juhul immuunsüsteem, mis on haiguslikus seisundis, ei suuda vaktsiinile õigesti reageerida.
Üldise sunniviisilise vaktsineerimise korral seda aga ei arvestata ning tulemuseks on suur hulk tüsistusi ja pikaajalisi tagajärgi tervetel inimestel.
2) Vaktsineerimist sel moel nagu seda teostatakse praegu, ei teostata teaduslikult.
Ei arvestata konkreetse inimese immuunsust selle infektsiooni vastu, mille vastu planeeritakse süstida. Ei hinnata ka vaktsiini efektiivsust peale selle manustamist. Lihtsalt vaktsiini manustamise fakti nimetatakse vaktsineerimiseks, aga need ei ole üks ja seesama, need pole samaväärsed.
.
Teadusliku lähenemise korral poleks asi piirdunud lihtsalt vaktsiini manustamisega, vaid oleks läbi viidud tõsine 4-etapiline vaktsineerimise protseduur:
1. ETAPP – inimese terviseuuringud.
Kui tervis on halb, on näiteks allergilised haigused, laste sagedane haigestumine, immuunsuspuudulikkus või autoimmuunsed haigused, siis sel juhul on oodata ebapiisavat immuunvastust ning vaktsineerimisest tuleb loobuda, sest see oleks ebaefektiivne ja ohtlik.
Kui inimese tervis 1. etapil osutub heaks, siis võib edasi minna 2. etappi.
2. ETAPP – inimese immuunsuse uuringud selle haiguse suhtes, mille vastu planeeritakse vaktsineerida.
Kui inimesel juba on immuunsus selle haiguse vastu, siis vaktsineerimine pole vajalik.
Kui aga siiski vaktsineeritakse täiendavalt, siis viib see negatiivsetele mõjudele organismi tervisele. See on uuringutega tõestatud.
Kui aga organismil immuunsus selle haiguse vastu puudub, siis võib edasi minna 3. etappi.
3. ETAPP – kui eelpooltoodud uuringute tulemusel on vaktsineerimine näidustatud ehk lubatud, siis see teostatakse.
4. ETAPP – inimese immuunsuse uurimine peale vaktsineerimist.
Testimine, vere spetsiifiliste immuunparameetrid, kindlad tähtajad, konkreetse infektsiooni tegurid.
Kui näidud ei tõesta, et on kasu olnud, siis ei saa vaktsineerimist õnnestunuks lugeda.
*
PS! VAKTSINEERIMINE EI OLE AINUS MEETOD HAIGUSTE ENNETAMISEL!!!
Peale konkreetsete antikehade kaitseb meid ka veel mittespetsiifline immuunsus, igasuguste nakkuste eest.
Seega tuleks just seda mittespetsiiflist immuunsust aktiviseerida.
Sel juhul saab organism ise ühe või teise viiruse või bakteri vastu ennast „vaktsineerida”. Organism toodab ühe või teise patogeeni vastu ise kaitse välja, keha jaoks asümptomaatiliselt, organismi enda jaoks nähtamatult, loomulikul teel.
Selline looduslik immuunsus on toimunud kogu inimese evolutsiooni jooksul.
*
NB! VAKTSINEERIMINE EI OLE OHUTU ENNETUSMEETOD!
Iga vaktsiin on ohtlik.
Tüsistused, kõrvaltoimed. Need võivad tekkida kõigil.
Teadus ei suuda praegu veel ette ennustada, kellel need tekivad ja kellel mitte.
Seetõttu ei tohi vaktsineerimist võtta üldise kohustusliku ennetusmeetodina.
*
Kõigil inimestel peaks olema võimalik tutvuda kogu infoga iga vaktsiini kõigi tüsistuse, kõrvaltoimete ja vastunäidustuste kohta, k.a. kõigi uuringutega vaktsiinide kohta.
See võimaldaks muuta vaktsineerimise üle otsustamise tõeliselt vabatahtlikuks nagu see demokraatlikuks ühiskonnas olema peakski.
Selle asemel, et tunda nakkuse ees hirmu ja näha ainukese lahendusena vaktsiini, olgu mainitud, et tegelikult eksisteerivad ka tõeliselt ohutud ja tõhusad alternatiivsed ravimeetodid (homöopaatia, fütoteraapia, vitamiiniravi, ayurveda, toitumismeditsiin, osteopaatia jt), mis on tänapäeva arstiteaduse poolt kõrvale lükatud ega ole kättesaadavad. Need saavad hakkama ka ägedate infektsioonidega (k.a. koroonaviirusega) ning krooniliste haigustega.
Neid meetodeid tuleks uuesti õpetama ja kasutama hakata.
Kui meie ümber on ebaterved õnnetud ja tööks võimetud inimesed, on see ohuks mitte ainult inimese enda, vaid ka riigi, ühiskonna või rahvuse püsimajäämisele.
/arst-infektsionist, Svetlana Gerasenko/
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad