Noam Chomsky on koostanud nimekirja 10-st meetodist, mille abil manipuleeritakse inimeste teadvusega ning mida kasutavad poliitikud, valitsused ja massimõjutusvahendid ehk meedia üle kogu maailma.
Nende meetodite kirjeldamisega avab ta reaalsed „ühiskondliku üksmeele ning nõusoleku” ja „universaalse heakskiidu” formeerimise mehhanismid elanikkonna hulgas.
Niisiis…
1. TÄHELEPANU EEMALEJUHTIMINE
Peamiseks ühiskonnaga manipuleerimisega koostisosaks on inimeste tähelepanu ärajuhtimine olulistelt probleemidelt ja otsustelt, mida võtavad vastu poliitilised ning majanduslikud juhtivad ringkonnad. Kesksel kohal on inforuumi pidev küllastamine ebaoluliste teadetega.
Tähelepanu eemalejuhtimise meetod on väga oluline, et mitte anda inimestele võimalust saada vajalikke teadmisi kaasaegsetest filosoofilistest suundadest, kõrgteadusest, majandusest, psühholoogiast, neurobioloogiast ja küberneetikast.
Selle asemel on inforuum täidetud uudistega spordi, showbisnise, müstika ja muude info komponentidega, mis põhinevad inimlikel ürgsetel instinktidel erootikast kõva pornograafiani ja argistest seebilugudest kahtlaste viisideni kiire ja lihtsa raha teenimiseks.
2. PROBLEEM – REAKTSIOON – OTSUS
Luuakse probleem, st mingi „olukord”, eesmärgiga luua reaktsioon elanikkonna hulgas, provotseerides just teatud reaktsiooni. Nii et see nõuaks ise valitsevate ringkondade jaoks vajalike meetmete vastuvõtmist.
Näiteks lubada linnades vägivallaspiraali vallandumist. Seda selleks, et kodanikud siis ise nõuaksid julgeolekumeetmeid tugevdavate seaduste vastuvõtmist ja kodanikuvabadusi piirava poliitika rakendamist.
Või põhjustada mingi majanduslik, terroristlik või tehnoloogiline kriis, et sundida inimesi oma teadvuses vastu võtma meetmeid, likvideerimaks selle tagajärgi, isegi kui see rikuks nende sotsiaalseid õigusi, kui „vajalikku kurja.” On vaja mõista, et kriisid ei sünni ise.
Ebapopulaarse meetme saavutamiseks piisab sellest, et viia seda sisse järk-järgult, päev päeva järel, aasta aasta järel. Just sellisel moel kehtestati 1980. ja 1990. aastatel globaalselt põhimõtteliselt uued sotsiaalmajanduslikud tingimused (neoliberalism).
Riigi funktsioonide minimaalseks viimine, erastamine, ebakindlus, ebastabiilsus, massiline tööpuudus, palk, mis ei taga enam inimväärset elu. Kui see kõik oleks juhtunud samal ajal, oleks see kindlasti põhjustanud revolutsiooni.
4. TÄIDEVIIMISE EDASILÜKKAMINE
Veel üks viis ebapopulaarse otsuse läbisurumiseks on esitada see „valusa ja vajalikuna” ning saada sel hetkel kodanike nõusolek selle rakendamiseks tulevikus. Tulevikus on palju lihtsam nõustuda mingisuguste ohverdustega kui praegusel hetkel. Psühholoogia omapära.
Esiteks seetõttu, et see ei toimu otsekohe. Teiseks, kuna suurem osa inimesi kaldub alati hellitama naiivseid lootusi, et “homme muutub kõik paremuse poole” ja neid ohvreid, mida temalt nõutakse, saab vältida. See annab kodanikele rohkem aega muutuste mõttega harjuda ja kui aeg kätte jõuab, neid alandlikult vastu võtta.
5. RAHVA INFANTIILSEKS MUUTMINE
Enamik elanikkonnale suunatud propagandakõnesid kasutab selliseid argumente, tähemärke, sõnu ja intonatsiooni, nagu siis, kui räägitakse arengupeetusega kooliealiste laste või vaimse puudega inimestega.
Mida rohkem keegi proovib kuulajat eksitada, seda rohkem üritab ta kasutada infantiilset kõneviisi. Miks?
Kui keegi pöördub inimese poole, nagu oleks ta 12-aastane, siis sugestiivsuse tõttu puudub ka selle inimese reageeringus kriitiline hinnang, mis on lastele tüüpiline.
6. EMOTSIOONIDELE TOETUMINE
Mõju emotsioonidele on klassikaline neurolingvistiline programmeerimistehnika, mille eesmärk on blokeerida inimeste võime ratsionaalseks analüüsiks ja lõpuks võime toimuvat kriitiliselt tõlgendada.
Teisest küljest võimaldab emotsionaalse teguri kasutamine avada ukse alateadvusele, et sisendada sinna mõtteid, soove, hirme, hirme, sundi või jätkusuutlikke käitumisharjumusi. Loitsud selle kohta, kui julm on terrorism, kui ebaõiglane on valitsus, kuidas näljased ja alandatud kannatavad, need jätavad kulisside taha toimuva tõelised põhjused. Emotsioonid on loogika vaenlane.
7. ELANIKKONNA DEBILISEERIMINE
Oluline strateegia – tagada, et inimesed ei saaks enam aru võtetest ja meetoditest, mida kasutatakse nendega manipuleerimiseks ning oma tahtele allutamiseks.
Madalamatele ühiskonnaklassidele pakutava hariduse kvaliteet peaks olema võimalikult keskpärane, nii et teadmatus, mis eraldab madalamaid sotsiaalseid klasse ülemisest, jääks tasemele, millest madalamad klassid ei saa üle.
8. KESKPÄRASUSE MOE EDENDAMINE
Võimud üritavad sisendada ideed, et moes on olla loll, labane ja halvasti kasvatatud. See meetod on eelmisega lahutamatu, kuna kõike, mida tänapäevases maailmas on keskpärast, ilmub tohutul hulgal kõigis sotsiaalsetes valdkondades – alates religioonist ja teadusest ning lõpetades kunsti ja poliitikaga.
Skandaalid, kollased ajalehed, nõidus ja maagia, kahtlane huumor ja populistlikud teod – kõik see on kasulik ühe eesmärgi saavutamiseks: takistada inimeste võimalust laiendada oma teadvust reaalse maailma ääretute avaruste juurde.
9. SÜÜTUNDE KULTIVEERIMINE
Veel üks ülesanne – panna inimene uskuma, et ainult tema on süüdi iseenda hädades, mis tekivad tema vaimsete võimete, võimete või pingutuste puudumise tõttu.
Selle tagajärjel hakkab inimene majandussüsteemi vastu mässamise asemel tegelema enese alandamisega, süüdistades end kõiges, mis põhjustab depressioonis olekut, mis viib muu hulgas tegevusetuseni.
10. SUUREPÄRASED TEADMISED INIMLOOMUSE KOHTA
Viimase 50 aasta jooksul on edusammud teaduse arengus viinud kasvava lõhe moodustumiseni tavainimeste teadmiste ja teabe vahel, mida valitsevad klassid omavad ja kasutavad.
Tänu bioloogiale, neurobioloogiale ja rakenduspsühholoogiale on süsteemi käsutuses täiustatud teadmised inimese kohta nii füsioloogia kui ka psüühika valdkonnas. Süsteemil on õnnestunud tavalise inimese kohta õppida rohkem kui ta ise teab.
/Noam Chomsky/
Tõlkinud Ingrid Soosaar
Allikas:
Kommentaarid puuduvad