Aed-moorputk ehk pastinaak, Pastinaca sativa subsp. sativa, on kollakasvalge porgandit meenutava lihaka peajuurega taim.
Välimuselt hästi sarnane on ka Eestis looduslikult-metsikult kasvav kollaste kobarõisikutega harilik moorputk, Pastinaca sylvestris ehk Pastinaca sativa subsp. sylvestris https://eseis.ut.ee/efloora/Eesti/species/2486.html. Silmapaistvaks ei muuda taime ainult tema kõrgekasvulisus, mis teiste heintaimede seast välja paistab, vaid üleni kollakasroheline värvus ning õite veidi teist tooni rohekaskollane. Sarnastes värvides putki meil teisi ei kasva. Looduses kasvava hariliku moorputke maa-alune juurikas pole nii jäme, kui aiavormil.
Pastinaaki aetakse tihti segi peterselli juurega. Väliselt on sarnane suure kollase porgandiga, maitselt peterselli või selleriga. Kuidas neil vahet teha? Vastupidiselt peterselli juurele on pastinaak pigem sile, sellel on ülaosas väike lohk ja pruun rõngas ning selle maitse meenutab rohkem porgandit.
Pastinaak kasvab suuremas osas Euraasias, metsikult. See on iidne kultuurtaim, mida kasutasid laialdaselt juba vanad kreeklased ja roomlased. Antiik- ja keskajal, kui kartul polnud veel populaarseks saanud, oli pastinaak üleüldiselt kasvatatav köögivili. Põhjamaades on taime kasvatatud juba 16. sajandist alates ning keskajal oli pastinaagil Euroopas sama suur tähtsus kui tänapäeval kartulil. Eelmise sajandi alguses oli pastinaak Eesti mõisaaedades üsna levinud juurvili ning sellest kirjutati mitmetes kokaraamatutes.
Pika või ümara juure sisemuses on aromaatne säsi, millel on ainulaadne magus ja vürtsine maitse. Seda võib süüa toorelt, kasutada salatites, pastana või keeta koos muude köögiviljadega. Seda võib lisada supile, biskviittaignale, köögiviljadele ja hapukapsale. Pastinaak on väärtuslik ka loomasöödana ja arvatakse, et nende põllumajandusloomade liha, kellele on antud pastinaaki, on palju maitsvam.
Aga pastinaak ei ole mitte ainult maitse- ja köögiviljataim, vaid ka ravimtaim. Ravitsemise otstarbel kasutatakse lehti, juurikaid ja seemneid.
Juba ammustel aegadel kasutati pastinaagi söödavat osa ka tervise turgutamiseks. Antiikroomlased pidasid pastinaaki afrodisiaakumiks. Antiikmeditsiinis kasutati seksuaalse aktiivsuse ergutamiseks. Pärslased kasutasid taime libiido tõstmiseks.
P. sativa raviomadusi tunnustab ka allopaatiline meditsiin. Beroxan valmistatakse P. sativa juurtest. Esimesel preparaadil on spasmolüütiline toime ja seda kasutatakse stenokardia, südameneuroosi, seedetrakti häirete ja sapijuhade raviks. Beroxani koos teiste preparaatidega soovitatakse nahahaiguste, näiteks vitiliigo, korral. Seemnetest toodetakse pärgartereid laiendavaid ja naha pigmentatsioonihäirete korral kasutatavaid preparaate. Juurvili mõjub söögiisu ja seedimist soodustavalt, diureetikumina, meeste potentsi tõstvalt, valuvaigistavalt neeru- ja põieliiva ning neerukivide korral. Taimel on toksiinidest vabastavad ja reumavastased omadused. Tänu väävlivabade eeterlike õlide sisaldusele mõjub väga soodsalt kogu närvisüsteemi talitlusele. P. sativa on juurvili, millel on kõrge toitainete ja antioksüdantide sisaldus, mis võib parandada immuunsust, soodustada seedimist ja aidata kaalulangusel.
Rahvameditsiin pakub veelgi rohkem kasutusvõimalusi ning ka mitmeid pastinaagist valmistatud preparaatide retsepte, erinevateks juhtumiteks.
**
Kommentaarid puuduvad