Aedtill ehk till, Anethum graveolens, kasvab tänapäeval enamikes aedades, kuid teda võib leida ka aknalaudadelt, potis kasvamas.
Tilli kasvatati peamiselt ravimtaimena juba antiikajal Egiptuses, Roomas ja Kreekas.
Antiik-Roomas oli tillipärjal kahelaadne tähendus. Sellega krooniti kangelasi ja uskumuste kohaselt vältis see ka veini pähehakkamist, et saaks kauem juua. Roomlased hõõrusid tilliga nahale ka aroomiõlisid, et enne lahinguid hingelist ja ihulist tugevust koguda. Ülikutele tagas till vanas Roomas uskumuste kohaselt pikema valitsusaja.
Nii roomlaste vallutusretked kui ka munkade töö kloostriaedades aitasid kaasa aedtilli levikule Euroopas.
Kõige huvitavam aedtilli ajaloos on see, et varakeskajal oli tal halb maine: usuti, et see on võimeline mõjutama inimese teadvust. Till võttis tugeva koha igat masti ravitsejate, nõidade ja nõidade arsenalis, kes lisasid seda maagilistele jookidele, silmaravimitele jne. Keskaegsel Inglismaal kasutati värskeid ja kuivatatud tillioksi kurjade vaimude peletamiseks ning hea une tagamiseks, samuti muutus see taim oluliseks kümblusvee lisandiks. Saksamaal sidusid pruudid aedtilli õnnetoova taimena lausa pruudikimpu.
See hoiak jätkus peaaegu kuni 16. sajandini, mil eelarvamus tilli suhtes mõnevõrra nõrgenes ning seda hakati tasapisi kasutama esmalt ravimina. Karl Suur andis lausa ametliku korralduse tillikasvatuse edendamiseks.
Seejärel aga sai taim populaarseks vürtsika taimena, mis parandas oluliselt toidu maitset ja lõhna, mis tol ajal ei olnud alati isuäratav.
Meditsiinis kasutatakse tilli laialdaselt. Taime meditsiinilisel kasutamisel on ka vastunäidustusi. Ravimtoorainena kasutatakse nii ürti kui ka seemneid.
**
Kommentaarid puuduvad