Istun kivile või puutüvele… Ja vaatan, kuidas kihutan… I sit on the stone or on the tree trunk… And I look, how I speed… Ingrid Prass
Peatus. A Stop
Haldjalumi
Ta õrnalt, kuid meeleheitlikult nii külmalt kirkalt suudleb su tulikuuma janust ihu. Imbub sulades sellesse, tuiskab ringi verejõestikus, lauldes loitsuna oma igavest, kristalselt helisevat regilaulu surmast, sünnist, armastusest. Kuni ärkad ja tõused ülesse, lumene, elus ning valge.. Ingrid Prass
Detsembrikuu roos
Näe, kuis üks detsembrikuu lõkendav roos veel veriokkais ja pisarais seal väreleb kui mimoos ning meeletult sosistab sul` üht ja ainukest soovi: Oh, ela ja õitse ja armasta! Lihtsalt. Nagu minagi. /Ingrid Prass/
Mida pimedam…
Mida pimedam, seda valgem.. Süütan oma vikerkaare ja heidan otsa teisele poole. Väravaks. /Ingrid Prass/
Tartu, kuldsel kuul
Ilus oled, Tartu, kuldsel kuul. Jõepeeglis leeke hõõgub õhtu eel. Ja kuskil pargipuiedes on kuulda salajuttu. Vaim pilves hüüab vareseid ja hakke… /Ingrid Prass/
Silmad hämaras
On silmad hämaras pilk tumm ning kaamosest mustad ripsmed sirutumas helkleva taeva poole sealt õnnistavaid pärleid sirgselgselt voolamas on alla ükskõikselt ja ühte lendlevad maailma kuduvad ämblikud nagu uinuvad kaunitarid ikka ja jälle üle näo iiliti pilk udu sees sahisemas langevaid lehti kui hingi lennutab kurg kuldkollases varjus …toonela jõel kusagil lõpmata kõmiseb ajatu trumm […]
Ta tuleb mööda
Ta tuleb mööda põlismetsasid helmemände ja soovõhkasid mööda ürgset ääretut hallüdi juuksekiududest antennisid mööda su käänulisi veenisid ja ahtaid kapillaaride võrkusid Imbub vaikselt rakumahladesse tiirleb su elektronide orbiitidel tungib aatomituumade sügavusse valgub tulise laavana südamesse tõuseb üheksanda hiidlainena pähe ja allikaga igavesti saad sa üheks.. Ingrid Soosaar
Ma hingan sind
Ma hingan sind, vana roostekarvane värav ning sinu kriiksuvaid punaseid raudseid lillesid, kui sa meeltes sõgedaid end avama kutsud Hingan teid, aegunäinud muhklikud kivid, kellel astun vahel pehkinud majade müüride ning pehmet samblavaibalist pragunenud kiviaeda Ja hingan sindki, kõdulõhnane kodune muld, kes sa röötsakil aia ääres pikali oled maas, hoides turjal taevalikku maailma […]
Purpurne
purpurne on maailma naba purpurne kroon mustavas öös purpursed on rajad mägede taga purpursed seitse paarissammu vööd must-valged on tähed mida silmi lööb magun idamaad igatseb sala… Ingrid Prass
On õrnu vibratsioone
On õrnu vibratsioone hapras narmalises kleidis ja eri võtmes koode mis kütkestavad meeli sees heinte aasal nelke… /Ingrid Prass/