keegi kusagil tähti seab ritta nööri otsa taevast otsib nuga vööl on must ja valge keegi kusagil käib tähti mööda ajast aega sünnib sureb on`s vahet lõpp või algus saabub ikka keegi kusagil tuuli sõlmib kaela ümber lahti kinni nööbid kurguni õnn seegi… vist keegi kusagil tuultes tuikab servast serva teedel ehk püsib pilvis pea […]
Aga sügaval metsapõues levib kuulujutte kevadest. Iga lible jälgib läbi kristallist suurendusklaasi taevast ning ühes käes ehtelaegas, täis lõhnu ja värve, Murueit ootab, kamm teises käes, punumise aega. Ingrid Soosaar (I.P.)
Pilk kõrgel taevatähtedes vaatab üles avali silmi pea püsti taeva poole käed palub vaikust aina veel Siis juttu jätkub kauemaks Tal igas õies saladus… ja soojendav sinine lõõm see põhjamaine hingetuli rukkilill… unelmates pea /Ingrid Prass/
On uduvihmade hallis süles seal pea kohal kõrgel mõrudaid laternaid hõõgvel sulgsed tiivad kuldsed ära on lennanud need verre ja hinge ja südamesse soe… soe… nii soe… pihlane päike valgub üle Ta laulu kuulen enda sees kummardan ja tõusen ülesse mulda sügavale surun juured ning tõstan okstest käed pärja laussilmini tõmban pähe veripunastest päikestest …põsel […]
siin kulda sirgub kastanipuust öö hakul laekad valla on veel pilk otsib hõbedast kõrget tähte või tühjaks saamas kaske-kaske kuld vaikselt hõõgub all jalgu ja tasa keegi hingab taga puu …ta sammud kaovad unne… Ingrid Prass
kuid oled merest tõusnud tuul puhudes õhtust hommikusse ööd sasid teel ühtainumast ilmapuud end räsides okastest järel sool peatud hetkeks kellegi suul on meeltes noodikirjas luul ja pilves kergelt teed sa keerud tõustes udus teisale sääl kuldvaikuses iiliti sammud ning kobad taevalikku äärt jah veel oled sa vaid tuul puhudes õhtust hommikusse ööd /I.P./ […]
Ootamatult mõnikord tuleb tuul, mis meid puhub elu ridade vahele. Et sealt loeksime. Justkui raamatust. Nähtamatust. Sügavikust. /Ingrid Prass/
kohvitassi taga on teine vaikus justkui komm lapse pihust tõmmat` on ära triivimaks merel lõppu pole näha… Ingrid Prass
Nöör kaelas vaikivad pärlid kuukiirte varjus pea rataste ringluses teed vist kusagil sääl piiritu järve põhjas vaikuse kõlavas varjus silmad suletult ühed kevadised meeletud naerukajakad sõnadelumevarju varjus siiski ärganud on üles hommikuse ..akna taga ilus uni. Ingrid Prass
Vood kahte lehte läinud kus taevas ja kus maa pilk jäänud õhku rippu veel sööma lumeliblikaid …kood leekivaimast allikast. Käes elukirja käpikud. Ingrid Prass