liveinternet.ru

– egregoridest
– nende teenimisest
– manipuleerimisest
– energia (ära)andmisest
– teenrite liigitusest
– mõttemallidest
– ohtudest
– vabaks saamisest

Tänapäeval tungib üha rohkem meie ellu egregoriaalne maailmanägemine.

Egregorideks nimetatakse energoinformatiivseid moodustisi “psüühilisi olendeid”, mis on loodud inimese poolt ja seovad neid. Võib ka öelda, et egregorid on energoinformatiivsed objektid Peenmateeria maailmas, kes on seotud inimeste teatud ideede, soovide ja püüdlustega.

Kreeka keeles tähendab “egregor” “kaitseinglit”.
Egregor on mittemaisest materjalist moodustis, mis tekib inimkonna mõnedest psüühilistest protsessidest suurte kollektiivide puhul. Suguharude, riikide, mõnede parteide ja religioossete ühingute puhul. Neil puuduvad monaadid (surematuse printsiip), kuid neil on ajutiselt kontsentreeritud tahtelaeng ja teadvuse ekvivalent.

Maailmas eksisteerib suur hulk igasuguseid struktuure ja hierarhiaid, nähtavaid ja nähtamatuid, tuntud ja tundmatuid organisatsioone, mis võtavad inimese elust osa ja kujundavad tema suhteid teiste inimeste ja Maailmaga. Nad eksisteerivad inimese kõrval tuhandeid aastaid, on tunginud kõikidesse inimese elu sfääridesse ja me ei kujuta elu ilma nendeta ette.

Tuhandete aastate jooksul on inimene formeerinud igasuguseid võimusüsteeme, paljud neist on hakanud elama iseseisvat elu, aga mõned neist on võtnud võimust inimese enda üle. Lõppude lõpuks muutus inimene suure hulga igasuguste egregoride süsteemi osaks.

Egregorid on nö vahendajad inimese ja teiste inimeste, inimese ja Kosmose, inimese ja Jumala vahel. Mida vähem inimene mõistab ennast, seda rohkem tekib tema kõrvale igasuguseid vahendajaid.

Algusest peale armastavad hinged üksteist ja kui nad säilitavad kontakti hinge tasemel, Olemuse tasemel, siis on neil väga head suhted, nad armastavad üksteist. Olemuse tasemel oleme Üks. Siin puuduvad vahendajad. Vahendajad võivad tekkida individuaalsuse tasemel ja eriti palju võib olla isiksuse tasemel. Mida rohkem on inimeses hirme, seda rohkem loob ja tõmbab ligi vahendajaid.

Vahendajal võivad aga olla oma sihid ja ülesanded, näiteks saada inimeselt võimalikult palju energiat ja siis võib ta kaasa aidata selliste omaduste, selliste situatsioonide tekkele, mis kutsuvad esile energia lekked. Näiteks riiu, mis tekkis tühjast asjast, teadmata põhjusel tekkinud ärrituse ja nii edasi. Kui kaks inimest ei saa teineteisest aru, siis võib nende vahel olla vahendaja, mille nad lõid ja mis teeb nende vahekorra keeruliseks.

Kas need vahendajad-egregorid on inimesele vajalikud? Kas võib oma elu korraldada ilma nendeta? Millised on teed nendest vabanemiseks? Vastused nendele küsimustele lähtuvad Maailmavaatest. Inimesel on alati õigus valikutele, kuid selleks, et teha valikuid, peavad tal olema teadmised.

Egregoride tekke ja kujunemise põhjuseks on inimene ise. Nende loomisega kompenseerib inimene armastuse puudumist oma suhetes inimeste ja Maailmaga. Armastuse puudumisel tekib agressioon, vägivald ja siin on kurjuse piiramiseks vajalikud juba spetsiaalsed abinõud, reeglid ja seadused. Hakkavad tekkima vastavad süsteemid.

Seadus tekkis siis, kui mõistus võttis võimust armastuse üle. Loodi abielu institutsioon, kuna ei jätkunud enam armastust paari ja perekonna loomiseks. Hakkasid tekkima kombetalitused, riitused, registreerimine… Kuid kõikvõimalike organisatsioonide ja seaduste paljusus ei teinud inimesi õnnelikumaks ja nad ei hakanud paremini elama.

Kui inimesed armastavad, siis pole neil vaja midagi organiseerida – kõik laabub loomulikul teel, nagu iseenesest. Armastus ühendab meest ja naist, vanemaid ja lapsi, perekondi ja riiki. Jumal on Armastus ja Ta on Üks. Üks nähtav maailm. Inimene, kes on täidetud armastusega, loob tarkust ja elab harmooniat luues. On tarvis meelde tuletada, et me kõik armastame üksteist!

Inimene on paljude struktuuride, hierarhiate looja, siis järelikult võib ta lahendada ka nende eksisteerimise küsimuse.

Ta võib vabaneda teda ümbritsevatest süsteemidest. Tähendab, tuleb otsida teid.

Praegu pretendeerib viimase instantsi tõele teadus oma meetoditega. See on suuremalt jaolt mõistus ja aru. Tähendab, tuleb arendada teisi Maailma mõistmise meetodeid, selliseid nagu kultuur ja vaimsus. Nende kolme meetodi harmooniline koostöö lubab inimesel luua endas harmooniat ja viia nendega vastavusse kogu ümbritsev Maailm. Siis määratletakse kõikide eksisteerivate egregoride koht ja roll.

Kõik peitub inimeses! Igasugune kontroll tema üle on võimalik vaid siis, kui ta on ebaterviklik ja ebaharmooniline. Kõik peitub tema suhtumises endasse ja Maailma, sellest, kuidas ta teeb koostööd teiste inimestega.

Väga tihti püüab inimene minna mõne egregori juurde selleks, et mitte üksi olla. Siis läheb ta seltskonda, ühingutesse, klubidesse, kirikusse jne. Inimesel on vaja kuhugi kuuluda kakskümmend neli tundi ööpäevas ja omada pidevalt toetust. Aga kellele on toetust vaja? Sellele, kes ei seisa oma jalgadel, vaid toetub illusoorsele isikule? Toetudes iseendale, ei saa inimene põhimõtteliselt olla üksi – sest seal, tema sees on Jumal – tema Kõrgem Mina!

Pidev püüe Enda poole, enda Olemuse avamisele – see ongi inimese ja Maailma muutmise tee! Muutunud maailmas, aga puudub vajadus kunstlike tugede – egregoride järele.

*

EGREGORI TEENIMINE

Vaimse dogma egregor moodustab suure ja särava, kirjut õhupalli meenutava energiavälja. Eemalt vaadates tundub see ahvatlev, küütlev nagu jõuluehe – pühapäevane imede maailm. Selles maailmas – näib vaatajale – on kõik selge. Pole kahtlusi, kuid on suund, on missioon, mida pürgija kõige rohkem oma ellu igatseb. On mõtestatud tegevus millegi suurema, õilsama nimel. On oma koht selles struktuuris, mis koostöös teiste liikmetega tagab veel suuremad võimalused vaimseks arenguks ja oma elu ülesande täitmiseks.

Inimene, kes on osanud luua omaenese väikese vaimse egregori – olgu see tema sõpradest, oma patsientidest või klientidest koosnev – tavaliselt ei sisene täielikult suure vaimse dogma egregori. Ta rahuldub selle eemalt imetlemisega, vahel astub sammukese lähemale, kuid ainult selleks, et sealt teadmisi ja kogemusi ammutada – et neid siis oma väiksemas egregoris edasi anda. Samas jääb info tooja teiste ringi liikmete silmis eriliseks, temalt peegeldub suure egregori hiilgus ja see annab talle endale sära juurde. On, nagu käiks ta mesilinnuna suurest tarust väikesesse tarusse mett toomas.

Eriti aldis suure egregoriga liituma on inimene, kes pole endale suutnud väiksemat kaaskonda hankida. Põhjuseks võib olla selle indiviidi mõjujõu – isikliku magnetismi – või ka tema enesekindluse vähesus. Nimelt ühendab seltskondade loojaid üks omadus: nad on iseenda eksimatuses alati veendunud. Nad tunnistavad küll teisi suuri autoriteete, kuid jätavad endale alati õiguse otsustada, mida nende pakutust võtta ja mida jätta.

Inimesi, kes on suurtele egregoridele vastuvõtlikud, iseloomustab üldiselt suur vaimne ahnus ja väike usk iseenesesse. Nad on kindlad, et kui nad ainult pääseksid “siseringi”, siis muutuks kõik. Järsku ilmuks kusagilt elule sisu, huvitav tegevus, perspektiiv. Millegipärast on nad sama kindlad selles, et selline mõtestatud eksistents on võimalik ainult kusagil mujal, teistsuguses olukorras, kui antud hetkes ja kohal.

Seetõttu on sellist inimest ka kerge egregori huvides tasuta tööle panna: anna talle ainult väike vihje, et on võimalik edaspidine edutamine – ja juba ta jooksebki, palumata. Eriti kaval on täita sellise vaimse ahnepäitsi mõni väiksem vajadus – see annab talle motivatsiooni edasi rügada.

See kehtib kõigi egregoris osalejate kohta, sõltumata nende tegelikust positsioonist. Petmine ja ärakasutamine on egregori põhilised tööriistad, mis on alati vahedad, kuna inimene on reeglina rahulolematu ja ahne.

Kui egregor märkab inimest, kes talle huvi pakub, hakkab esiteks tööle nn. “algne impulss”. See väljendub tavaliselt selles, et huvialune indiviid saab ootamatult “märgi”. Märk võib olla vähemal või rohkemal määral “imeline”, kuid indiviidi see veenab. Tema teadvus on nii kui nii juba sellises valmisoleku seisundis, et isegi vähim kokkusattumine näib saatuse sõrmena, mis viitab ühes suunas : egregori suunas. Indiviid saab oma märgile tagasisidet ka egregori vanemate liikmete käest, kes kinnitavad varmalt, et just nii see algab.

Indiviid sukeldub innukalt egregori ellu, ta “elab ja hingab” selle vaimus. Vaadates tagasi oma elule enne, kui “ta sellele mõtte leidis”, tundub talle uskumatu, et selline tühine eksistents oli üldse võimalik. Järsku on tal uued sõbrad, kes “mõistavad” teda ja tema püüdlusi, kes on talle lähedasemad, kui ükski perekonnaliige või vana sõber iialgi olla võiks. Kõik, mis pole egregoriga seotud, tundub mõttetu, tühi ja hall.

Elu möödub uute kursuste, uute kollektiivsete ettevõtmiste ootuses. Vahepeal vahetatakse muljeid teiste egregori lihtliikmetega. Jutt keerleb tihti oma vaimsete kogemuste ümber, mille tulemusel tekib meeldiv uim, kuid see jätab endast lahtudes siiski maha raskesti kirjeldatava igatsustunde. Kui ainult pääseks lähemale, mõtleb indiviid. Tähetund, mida lõputa arutatakse, on põgus kokkupuude egregori mõne juhtfiguuriga. Mida Ta mulle ütles, kuidas vaatas ja ennekõike – mida see kõik tähendab. Järgneb arutlus, milline Ta on. Luuakse oma isiklik illusioon, pettepilt kellestki, kes on suurem ja parem, ja kes oma eluga juba väljendabki neid ideaale, mille suunas algaja egregori teener alles püüdleb. Ideaalid aga, olgu siinkohal rõhutatud, on udused. Üldised mõisted, nagu “vaimsus”, “pühendumine”, “valgustumine”. (tihedam jututeema on, et kas juhtfiguur on juba valgustunud).

Sellest faasist võib tee hargneda kolmes suunas, mida indiviid arvab ise valivat, kuid mis on tegelikult ainult egregori valik.

Tuleb meeles pidada, et egregor on ühendatud teadvuse väli. See hakkab kogunema kõigepealt siis, kui mõne üksikisiku mõttelaad on nii veenev, et leiab endale esimesed järgijad. Just nimelt: järgijad, mitte kaasamõtlejad. Kaasamõtlemine eeldab, et teatud mõtet võib arendada ükskõik milline grupi liige ja kui mõttekäik tundub ülejäänud liikmete arust sobiv, võetakse see vastu. Egregor eeldab aga alati juhtfiguuri – olgu see siis kasvõi illusoorne, nagu näiteks Kristus või Buddha – olemasolu. (Illusoorse juhtfiguuri korral juhivad egregori tema idee vahendajad, kellel on ainuõigus seda interpreteerida. Võib olla ka teisi interpretatsioone, kuid tema interpretatsioon on see, mille järgi grupi sees tegelikult toimitakse.)

Kui on tekkinud esmane egregor (teatud grupis osalejate teadvuste ühendväli) hakkab see väli omandama iseseisva teadvuse esimesi jooni. Ta on oma mõjult tugevam kui individuaalsete osalejate teadvuste tugevuse kogusumma. Tekib külgetõmme – suur tõmbab alati väikest. Selles ei ole midagi isiklikku, see on lihtsalt looduse seadus.

Egregor, mis vastab turu nõudmistele, hakkab alati kasvama ega lagune enne, kui nõudlus lakkab. Seetõttu pole võimalik egregoriga võidelda.

Kui egregor tajub indiviidi, määrab ta kohe kindlaks, kui vajalik on antud indiviid temale, egregorile. Siin võib välja tuua kolm egregori teenri kategooriat.

ESIMENE KATEGOORIA – “HALL MASS”

Need on inimesed, keda oleme harjunud nägema istumas kursustel, hetkekski silmast laskmata lektori kuju, hoides teda alati oma imetlevate pilkude orbiidis. Vahetundides need indiviidid sosistavad omavahel ja kui lektor või mõni ta kaaskondlastest peaks neile lähenema, hakkavad koheselt punastama ja kogelema. Lektor ja kogu egregor on selliste liikmete jaoks midagi ülimat, kättesaamatut. Vahel võetakse süda rindu ja esitatakse mõni küsimus, milline sündmus annab õnnelikule küsijale mõtteainet veel pikaks ajaks.

Selle seltskonna imetlus on egregori peamine toit, millest egregor kasvab ja milleta ta sureb.

Seetõttu on egregori juhtfiguurid “halli massi” esindajatega suheldes alati väga vastutulelikud, neist õhkub õilsust ja kõrgeid ideaale. Nad teavad väga hästi, et nendest inimestest oleneb ettevõtmine edasine elujõulisus. Kuigi “hallide” seltskond tundub amorfsena, on ta sealjuures vägagi kapriisne. Liialdatud imetlus ja tallalakkumine võivad vähimagi vastuolu puhul üle minna laimuks ja väga madala, hammustava vibratsiooniga vihkamiseks. Seda püüavad juhtfiguurid iga hinna eest ära hoida.

“Halli massi” ja egregori vahel valitseb sümbiootiline side: sina sügad mind ja mina sügan sind vastu.

Ilma halli massita (olgu neid kasvõi ühe inimese jagu!), egregor ei eksisteeriks. Rohkemat huvi egregoril nende vastu ei ole, egregor neid “siseringi” ei vali, nad on lihtsalt (ülimalt vajalik) täitematerjal.

TEINE KATEGOORIA – “LIHTSÕDURID”

Teine kategooria egregori teenreid on vast kõige huvipakkuvam. Sealt leiame need indiviidid, kes ei suuda kuidagi rahulduda ainult vaikselt istumise ja kuulamisega. Nad on ju “vaimsed” inimesed, mitte mingi tavaline hall mass! Nende ego hääl, mis osavalt maskeerub kõrgema mina hääleks, kannustab neid varmalt takka. See sosistab, et kui saaks sellele kõigele kasvõi sammukese võrra lähemale, oleks valgustumine vaat’ et käega katsuda (valgustumine, missioon vms).

Sellist kibelust tajub egregor, kes hindab, kui suur on antud indiviidi potentsiaalne kasutegur egregorile, ja sirutab siis välja energeetilise kombitsa, ning tõmbab tulevase “lihtsõduri” halli massi ridadest välja. Indiviidi vaimustusel pole piire: unistus hakkab täituma!

Järgneb periood (mis mõnel juhul võib kesta isegi aastaid), mille käigus egregor ratsaniku rollis indiviidi nagu metsikut hobust välja õpetab ja egregori poolt määratud kohale suunab. Ainus häda on siin selles, et egregori valitud koht ei pruugi indiviidile sugugi meele järgi olla. Vahel võib see lõppeda indiviidi eraldumisega egregorist, mis on indiviidi jaoks üsna valuline protsess. Kuid sellest hiljem.

Kui indiviid mõistab, mida egregor temalt tahab ja tema jaoks ette nähtud kohaga lepib, toimub ühelt poolt indiviidi sulandumine egregori teadvusevälja ja teisalt, tema teadvuse mugandumine välja nende omadustega, mis erinevad tema enda välja omadustest.

Tavaterminites tähendab see, et inimene taipab alateadvuslikult (mõni isegi teadvustab seda selgest), et egregorisse kuulumisel on oma hind. Egregor annab raamsüsteemi, milles saab tegutseda huvitavate asjadega.

Kartlikule inimesele annab egregor pea kohale katuse, mis kaitseb teda välisilmast imbuva rõskuse eest. Selle katuse all on mugav ja soe, alati on, mida oodata – järgmist kursust, mõnda ühist tegevust. Vastutasuks eeldab egregor, et nagu igas heas perekonnas, oleksid ka siin lapsed kuulekad, koristaksid oma tuba ja teeksid hoolsalt õppetükke.

Perekonna põhiväärtuste kehtestamise eest aga hoolitsevad vanemad ehk egregor ise oma juhtfiguuride kaudu. Nemad ütlevad, kuidas asi on, nemad teavad, kuidas on õige. Ainult selle vahega, et tavalises, terves perekonnas, püüavad vanemad lapse iseseisvumist soodustada. Egregor seda ei tee. “Lihtsõduri” tasu egregorile on tema vaimne regresseerumine lapse tasandile ja seal püsimine.

Nii jääb inimesest alles zombi, kes on käest andnud oma kõige suurema varanduse: õiguse ise oma suunas areneda, ise oma elu elada.

Egregori sees saab areng toimuda ainult ühes suunas ja see on egregori suund. Ja selline areng pole kunagi terviklik just sel põhjusel, et ta ei ole inimese enda oma.

Egregori tee on sahhariini maiguga, kuna isikliku tee, kuigi paiguti mõrkja, teeb tõeliselt magusaks Ise Olemise suhkur.

Kuna halli massiga suheldes kasutab egregor ennekõike kaudse mõjutamise taktikat, siis lihtsõdurite tasandil võtab egregor kasutusele juba otsesed mõjutusvahendid.

.

Järgnev on LÜHIKOKKUVÕTE NENDEST PÕHIMÕTETEST, MIS ON PEIDUS IGA EGREGORI ÕILSATE TEESIDE TAGA

…ja mida nii otseselt kui kaudselt nii kaua korratakse, kuni egregori teenija neid märkamatult uskuma jääb.

Need on põhimõtted, mis kasvavad inimesega niivõrd kokku, et isegi aastaid pärast egregorist lahkumist võidakse järsku õudusega avastada endas “egregori jääknähu” – ennasthävitava, eluvastase mõttemalli, mis pärineb inimese minevikust.

Kuid julgust! Juba sellise mõtte äratundmine ja õigesse konteksti asetamine näitab, et inimene on tervenenud. Seda tervist tuleb lihtsalt osata hoida.

1. mõttemall: inimene ei ole iseseisvalt võimeline vaimseks arenguks. Ta on liiga nõrk, tema ego on liiga valdav ja ta nägemine hägune. Ainult Suur Vaimne Juht saab teda valgustumisele viia, tekitades tema teadvuses alkeemilise muudatuse, kvanthüppe. Ilma Suure Juhita on inimene määratud igavesti karma rattas tiirlema. Inimesesse istutatakse isikliku väärituse seeme, abituse tunne.

2. mõttemall: tavaline elu on mõttetu. Meie eesmärgiks olgu, nii kiiresti kui võimalik, karmarattast pääseda, lahti saada üha uute elude mõttetust piinast. Ainult vaimne tee – mille esindaja on egregor – viib eesmärgini. Hakatakse eirama üldinimlikke väärtusi: perekonda, lapsi, armastust ja lihtsat olemise rõõmu.

3. mõttemall: inimene on siia ilma saadetud kindlat ülesannet täitma. Kuid mis see ülesanne on, seda teab ainult Suur Juht ja Õpetaja. Inimese teadvuse tase on liiga madal, et tunda ära, mis on tema õige koht. See mõttemall laseb egregoril inimest kasutada just sellisel viisil, nagu see on egregorile kasulik. Samas võib jääda täitmata inimese elu tegelik eluülesanne: oma kogemuste kaudu avardada Kõiksuse nägemust Temast enesest ehk teisisõnu, areng läbi isikliku prisma. Seda juhul, kui ta pole eluülesandeks valinud saada kogemusi egregori teenimise läbi, mis iseenesest on rada, nagu kõik teisedki ning sellel pole midagi viga. Ainus asi on, et see pole kõigi rada. See mõttemall tekitab lisaks üldise rahulolematuse foonile veel süütunde, et inimene ei oska rahulduda pakutuga.

4. mõttemall: saatus on juhtinud sinu teele Suure Vaimse Õpetaja. Sa tundsid ta ära ja palusid õpetust. Kõige suurem patt on saatusele näkku süljata, ja õpetusest taganeda. Keegi, kes egregorist lahku lööb, ei saa kunagi õnnelikuks, sest ta ise teab, et tegi seda ainult oma ego sunnil. Kuid egregor on aga alati nõus “eksinud lambaid” oma rüppe tagasi võtma. Vahel on see egregorile isegi kasulik: peale tõelise elu vintsutusi on inimene nii pehmeks tehtud, et egregor saab endale tõeliselt ustava teenri. Vastupidisel juhul tabab inimest veel aastategi möödudes hirmusegane süütunne. “Aga äkki oli neil õigus ja ma tõesti lasksin käest ainsa väärtusliku asja oma elus?”

Sellesse rühma kuuluvad indiviidid võib tinglikult jagada kahte alagruppi.

Esimesse kuuluvad need, kelle sulandumine egregoriga on probleemitu: need inimesed tõepoolest usuvad, et see tee on nende jaoks ainuõige. Tavaliselt nad sel teemal isegi ei arutle. Need on hinged, kes on tulnud siia maailma egregori teenimise programmiga.

Teise, suurema kategooria moodustab “kõikuv element”. Väliselt on nad küll egregoriga adapteerunud, kuid sisemuses käib – kord vaibuv, siis jälle tugevnev – võitlus. Need on inimesed, kes oma kõrgema teadvusega juba esmakordsel egregoriga kohtumisel tunnetasid egregori tõelist loomust. Neid võiks ka nimetada vaimseteks ahneteks, kes oma algseid kahtlusi maha surusid loogilise aruteluga. “Mida siin probleemitseda? Selle organisatsiooni, rühmituse, koolkonna põhimõtted on ju õilsad. Küllap leian viisi, kuidas sellest kasu saada ja samas iseendale truuks jääda.” Kuid sellist viisi ei leidu. Mida sügavamale inimene sukeldub egregori töösse, seda tugevamini põimub egregori energeetika tema enda omaga.

See saab nähtavaks näiteks olukorras, kus inimene otsustab egregorist “pisut eemalduda, distantsi saada, et elu üle järele mõtelda”. Ta arvab, et on endiselt vaba, kuid tegelikult peab egregor teda lõa otsas. See energeetiline köis meenutab koerarihma, mida on võimalik pikaks lasta, nii et koer mõtleb, et ta jalutab vabalt. Kuid soovi korral saab rihma taas lühikeseks tõmmata ja koer on täpselt seal, kus vaja. Nii piisab ühest telefonikõnest, et “vaba inimene” ummisjalu taas egregori poole tõttaks, et uusi ülesandeid vastu võtta.

Side egregoriga avaldub ka selles, et inimene ei ole enam võimeline tavaelust rõõmu või mõtet leidma. Tihti tabab teda soov midagi teha, kusagile minna – kasvõi kontserdile – kuid kui ta oma mõtte teoks teeb, avastab ta, et oodatud sündmusest polegi rõõmu. Teda haarab ärevus. Vaevu suudab ta ära oodata, et egregori embusse tagasi tormata. Eemalt tundub egregor tema tõelise koduna, kuid kohale jõudes ootab inimest ees midagi muud.

Seda omapärast energeetikat tuleks pisut lahti mõtestada. See on olukord, mida iialgi ei näe need, kes egregoriga ainult eemalt kokku puutuvad. Tegelikult on see aga üks vaimse dogma kõige iseloomulikumaid elemente. Egregor ärkab tõeliselt ellu siis, kui on vaja endast “muljet jätta”: st. siis, kui algab kursus, tulevad külalised vms. Tundub, nagu oleks hämaras ruumis järsku süüdatud pidulik kroonlühter. Egregori põhilisi jooni on imetluse taotlemine ja sellistes olukordades kogub ta jõudu.

Kuid kui kursused on lõppenud või uks viimase külalise järel sulgunud, muutub kõik. Koha ja selle asukate peale langeb justkui hall loor, ja inimene tunneb endas sõnulseletamatut ängi. See peegeldub kohalolijate nägudel ja kajastub nende näojumes. Tundub, nagu oleksid nad suletud õhuta ruumi, mida eraldab ülejäänud maailmast hägusast hallikast klaasist paks vahesein. Mõtted on kui ajust välja imetud, jääb ainult füüsiliselt tuntav surumise tunne peas. Seda pinget leevendatakse tühja jutu, mõttetu lobisemise ja tihti ka ebatsensuursete naljadega. Tulemusena tekib korraks vabanemise tunne, seejärel põgus hüsteeriline eufooria, mis aga peagi suubub kurnatusse. See on egregori argipäev: hall, läppunud ja mõttetu.

Energeetiline side egregoriga toimib kõigi tšakrate kaudu. Esimene tšakra on see, mille kaudu egregor saab jõudu oma tahte materialiseerimiseks. Teise tšakra energia annab egregorile loomingulisust ja külgetõmbavust. Kolmanda tšakra kaudu seob egrgor inimese enda külge (mõnedel egregori teenritel avaneb kolmas tšakra sedavõrd, et laudsa pöördub väljapoole. Selle keskel on paks energeetiline köis “koerarihm”, mis seob inimest egregoriga) Südametšakra on andmise tšakra. Selle tšakrasse suunduv energeetiline side paneb inimese egregorile annetusi tegema, oma tööd pakkuma. See töö on muidugi tasuta, ja alguses inimene tunneb, et ta teeb seda hea meelega. Hiljem ta seda enam teha ei tahaks, kuid eneselegi märkamata avab jälle suu ja pakub oma teenuseid. Suhtlemistšakra on energeetiline keskus, mille energia toidab egregori imetlusega. Egregoriga ühinenud inimesel tavaliselt kolmas silm sulgub või tema liikumine muutub. Asju hakatakse nägema egregori vaatevinklist. Isiklik peenem taju läheb kinni. Kaovad isiklikud arvamused. Kahtlejale näib, et ta eksleb pimeduses. Ka kroontšakra sulgub ja inimene ja inimene ei saa enam universumist energiat. Ta jääb sõltuma ainult sellest, mida egregor talle heaks arvab anda. Kuid egregor käitub selles suhtes nagu tõeline peremees: head käitumist premeerib energiavooluga ja halva käitumise puhul karistab energiast tühjaksjooksuga.

Eemaltvaatajale näib “lihtsõdur” inimesena, kellel on huvitav elu, kus alati toimub midagi. Nii mõnigi vaatab teda kerge kadedusega: näe, siin on keegi, kes on leidnud oma tõelise kutsumuse. Energeetiline pilt näitab aga hoopis midagi muud. Kui lihtsõdur on parasjagu hõivatud egregori esindamisega, hõljub tema ümber tihe roosa udu, eriti pea osas. Alumised tšakrad on energiast tühjad ja taevakanal kinni. Kui egregori teener (kahtleja tüüpi) on võõraste silmade alt väljas, on energeetiline pilt kaootiline. Energia lekib pahvakutena. Auras valitsevad määrdunud toonid. Taevakanali kohal võib tihti näha ammutavat musta auku. Kui egregor oma teenrile energiat juurde annab, valatakse sellest kohast sisse ebamäärase värvusega ollust. Kuid see kanal ei asu kunagi keha telje suhtes otse ega ole energia ka puhas ja värvuseta, nagu see on tavalise terve inimese juures.

“PUBLIKUMAGNET” EHK EGREGORI ÜLEMTEENER

On mõned indiviidid, kelle isiklik magnetism on astroloogilistel põhjustel nii tuntav, et iga dogmaatiline egregor unistab sellist publikumagnetit enda valdusesse saada. Tegu on indiviidiga, kellele sobib elu organisatsioonis ja kes tunneb end hästi igasuguses organisatsioonis – olgu see siis majanduslik või poliitiline. Vaimse kallakuga organisatsioonide juhtfiguuridena leiavad koha inimesed, kes ei toimi enam ainult alumiste tšakrate baasil. Nad igatsevad juba midagi enamat.

Nendega on egregor otsekohene. Ta esitab oma pakkumise peaaegu kohe, kui selline indiviid tema mõjuvälja ilmub. Kui pakkumine vastu võetakse, hakkab indiviid kohe tajuma, et on teinud õige sammu ja et sellest tehingust saab ta tuntava kasu. See avaldub nii materiaalsetes hüvedes kui ka avaramates õppimisvõimalustes, juhtkonna isiklikus tähelepanus, usalduses. Egregor leiab koha, milles indiviidi ego on kõige vastuvõtlikum, ja rõhub sellele.

Tavaliselt on need briljantse mõistuse ja suure isikliku säraga inimesed, kelle emotsionaalne areng on jäänud 12 – 13 aastase lapse tasemele, mis suure intellektuaalse potentsiaali puhul on üsna tavaline. Elu koos egregoriga on nende jaoks lihtsam. Nende jaoks on asjad kas mustad või valged. Neis puudub kõhklus, ja egregori nimel on nad võimelised korda saatma isegi kuritegu: alates väiksematest rikkumistest raamatupidamise alal kuni kriminaalkuritegudeni välja.

Egregoriga täielikult sulandunud juhtfiguur ei ole enam inimene. Ta on egegori pikendus, võiks isegi öelda, et tema ongi egregor. Kui ta räägib, kõneleb tema suu läbi egregor. Kui ta vaatab, jälgib egregor tema silmade läbi maailma. Ja see pilk on röövlinnu pilk: alati kaalutlemas, kuidas oleks egregorile kasulikum, alati uut saaki varitsemas.

Kõrvalisele pilgule on selline indiviid muljetavaldav vaatepilt: energiast tulvil, ideaalidest hõõguv, kes eriti publiku ees ilutulestikuna särama lööb. Temast hoovab pühendumust ja ideaale. Samas, kui selline inimene jääb kellegagi kahe silma vahele, võib toimida muutus (eriti siis kui indiviid ei ole oma kaaslasega rahul). Ta silmad muutuvad kalgiks, ilme kivineb. On näha, et tema jaoks on olemas ainult üks tõde ja see tõde on tema oma.

Egregori ülemteenritel on ainult üks – teadvustatud või teadvustamata – eesmärk: egregori maksimaalne kasu ja selle kasu saavutamise nimel on ta valmis kõigeks. Kuna ta oma pimedamat poolt osavalt varjata oskab (nagu ka egregor tervikuna), jäävad need, kes seda oma nahal tunda on saanud, oma elamusega üsna üksi.

Egregori ülemteenrid võivad eemalt olla küll kütkestav vaatepilt, kuid lähem kontakt nendega toob alati kaasa isikliku katastroofi.

*

EGREGORIST LAHKUMINE

Kuidas siis egregorist lahku lüüakse? See on üsna lihtne: ühel hetkel tunneb inimene, et egregri poolt pakutu ei ole seda hinda väärt, mida ta selle eest maksab. Hinna all mõeldakse siin iseseisvuse kaotamist, pealesurutud mõttemalle, energeetilist seotust ja veel paljusid tegureid, mis inimeseti võivad olla erinevad.

Siin on eelisolukorras need teenrid, kes ei ole egregori heaolule väga tähtsad. Side nende ja egregori vahel ei ole nii tugev ja läbipõimunud ning egregor on nõus neid kergemini käest laskma.

Inimesed, kes on egregorile olulisemad, võivad läbi elada üsna pika ja vaevalise võõrdumise perioodi, mis pahatihti kujuneb nii traumaatiliseks, et inimene pöördub egregori rüppe tagasi.

Kõige olulisem on egregorist lahti laskmise juures inimese enda kindel ja teadvustatud kavatsus. See kavatsus tuleb läbi tunnetada ja kui ta on ehtne, siis seda ka universumile väljendada. Ei piisa ainult mõtlemisest, tuleb teha tegu. Siin peetakse silmas, et ei aita, kui inimene teeb omaette olles mingeid maagilisi toimetusi sideme purustamiseks, kuid egregori silma ees annab oma käitumisega mõista, et on endiselt “oma poiss”. On vajalik kindlalt ja selgelt (teo või tegemata jätmisega) öelda egregorile: “Meie teed lähevad nüüd lahku”. Samas ei tohiks see tegu olla provotseeriv, sest see võib esile kutsuda egregori-poolse vastulöögi mõne õnnetuse või haiguse näol.

Sõltuvussuhtest vabanemiseks on ennekõike vajalik füüsiline eemalolek. Ei ole võimalik egregorist eemalduda, ise temaga füüsilisse kontakti jäädes.
Sellisel juhul kaotab egregor pärast paari katset inimene tagasi tuua (meelitada või hirmutada) tema vastu huvi.
.

Kuid energeetiliste sidemete katkestamine on keeruline protsess. Kuidas hakkab kulgema inimese elu pärast seda, kui selles ei ole enam endist “elu mõtet”?

Esiteks tuleb silmas pidada, et inimese ja egregori väljad olid omavahel tihedalt põimunud, kokku kasvanud. Kui inimene end egregorist lahti rebib ja egregor oma kombitsad tagasi tõmbab, jäävad energeetilised haavad, mille kokkukasvamine võtab mõnda aega. Inimene saab siin ise kaasa aidata, kui ei jää pärast egregorist lahkumist käed rüpes istuma. Depressiooni ilmingute puhul (mis on egregorist lahku löömise järgselt tavaline) tuleb endale meenutada lahkumise põhjuseid.

Iga hinna eest tuleb vältida raskesti väljendatavate “tujude” meelevalda langemist. Kui tuntakse meelehärmi, tuleb selle põhjus endale sõnastada, olgu see siis inimese enda arvates kasvõi talle alandav (olin ahne, lasin end sisse mässida, olin iseloomutu). Ei tohi endale keelata viha tundeid. Kui nende olemasolu endale ausalt tunnistada, saavad nad hakata lahustuma. Kuid kui vaimne pürgija – nagu õpetavad paljud õpetused, püüab nende tunnetega võidelda, või mis veel hullem, nende olemasolu salata (ega ma ei olegi vihane, lihtsalt veel üks elu õppetund jms), tõrjutakse need lihtsalt sügavale alateadvusse, kus nad hakkavad inimese edaspidist elu tõsiselt häirima.

Võib valmistuda selleks, et side egregoriga võib endast märku anda veel aastategi pärast, kui inimene arvab, et kõik on juba selja taha jäänud. Kuid kui on oldud enese vastu ausad siis on ka tagasilöögid nõrgemad ega põhjusta sellist kaost nagu varem.

Ei tohi unustada, et inimese oma kindel kavatsus egregorist lahti ütelda on inimese kõige võimsam relv. Kui Kõiksus näeb, et inimese meel on selles suhtes kõikumatu, annab ta talle oma toe. Seda toetab palve, aktiivne meditatsioon, nagu näiteks vabastav hingamine koos vastava visualiseerimisega.

.

KUIDAS EDASI?

Kuid kuidas peaks siis edasi elama inimene, kes on egregori haardest vabanenud? Kas tema jaoks on siis tõesti välistatud kõik need huvitavad vaimsed ettevõtmised, millega tihtipeale käib kaasas egregor? Kas enam ei mingeid vaimseid püüdlusi?

Aga inimene, kes tahab egregori mõju vältida, kuid siiski saada kasu sellest, mida vaimsel turul pakkuda on?

Esiteks peaks endine egregori-sõltlane endale aru andma, et ta on sellele energeetilisele mustrile vastuvõtlik. Tuleks endalt küsida, miks tekkis soov minna uuesti kursusele? Kas samadel põhjustel, nagu enne -lootuses, et keegi lahendaks tema elu olukorrad? Kui see on nii, siis oleks parem mitte minna ja püüda leida just tänasest päevast vähemalt kümme põhjust, mis teevad elu elamisväärseks just siin ja praegu.

Kui aga soov on tõepoolest midagi uut kuulda ja õppida, tutvuda teistsuguste vaatenurkadega, siis on loodud soodne alus selleks, et isegi kui tegu on egregoriga, ei satu inimene uuesti tema meelevalda.

Egregori territooriumil olles peaks säilitama rahu ja heatahtliku huvi kuid mitte kaotama valvsust. Tuleb mõista, et viibitakse ühisväljas ja kõik, mis selle väljaga vastuollu satub, saab kannatad. Igasuguste kaitsekilpide ja -ekraanide ehitamine on mõttetu, sest nende alalhoidmine kulutab nii palju jõudu ja tähelepanu, et inimene on lõpuks täiesti kurnatud ja egregor lipsab sellest “kaitsest” niikuinii läbi. Kõige tähtsam on aga inimese veendumus valitud tee õigsuses. See ja Kõiksuse abi on kaitse, mille puhul ka kõige vägevam egregor aupaklikult tagasi tõmbub.

Ei tohi unustada, et kaugemal ja kõrgemal vaimsete dogmade väiklastest egregoridest on Kõiksus ise kogu oma vabaduses ja mõõtmatuses.

Dogmaatilisusest on alati võimalik läbi ja välja kasvada ning siis avaneb inimese süda tarkusele, mis toetab, kuid ei seo, pakub kindlust, kuid ei ahista ja muudkui annab, annab, annab ja annab … mitte midagi vastu nõudmata.

***

Allikas:
Anatoli Nekrassov, „Egregorid”, tõlkinud Guido Jakobson
kogujamees

Sarnased postitused

Kommentaarid puuduvad


Postita kommentaar