ehk
kuuled, kuis üle mu keelte
tuksatab aas ning mets
oma kõlavat vaikimist..
seal noodijoontel ring ja rist
ning läbi tõttavate jalgade
viib angervaksa ajatu hullutav pilv
ära oma südame soojusesse..
kätt hoiab kellegi käsi
ehk
tunned, kuis peale ohkamiste
raudrohi süstib otse veeni
oma lõpmatut seitsmepealist väge..
on raudseid naelu kui seeni
ja all tasaste tunglemiste
nõges liikuma paneb
nii punaseid tuliseid lõõmasid..
külma matuseid neid
ehk
tajud, kuis vahel lenduvate juuste
paitab meliss hellalt pead
pehme haralise käega..
kui hapu kuldsidruni allee
ja tead, kuis üle mu siniste silmade
teeb rukkilill sulle ning mulle
oma aegumatut nägijasilma..
tilk mürki elu karikas
ehk
/Ingrid Prass/
Kommentaarid puuduvad