Ennustas kord tänavamustlane ühele 16-aastasele neiule, et ta ei abiellu kunagi.
Aga kui neiule abieluettepanek tehti, oli ta nõus. “Olgu,” ütles ta, “vähemalt olen pruut.” Kuid neiu jaoks ootamatult pulmad toimusid.
Paaril polnud kaua aega lapsi. Arstid diagnoosisid noorel naisel parandamatu viljatuse. Aga äkki jäi ta rasedaks.
„Te ei kanna last tähtajani välja, see on oht teie elule!”, hoiatasid arstid. “Noh, olgu,” ütles naine leppides, “vähemalt olen rase.” Ning sünnitas täiesti terve poja.
Pärast 40 aastat õnnelikku elu sai naine kohutava diagnoosi, mis lubas parimal juhul veel kuus kuud elu. “Noh, olgu,” naeratas naine, “vähemalt hüppan lõpuks langevarjuga. Terve elu olen unistanud… Kartsin.”
Ja ta hüppas… ja uuesti… ja veel kord. Kuid diagnoos ei leidnud kinnitust.
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad