Gunnar Aarma on ühes oma raamatus kirjutanud, et inimkond jaguneb kolmeks.
Esimene, suurem grupp on nn karjainimesed, mass, kes vajab, et keegi neile ütleks, kuhu minna ja mida teha, olgu selleks siis juht, ajalehepealkiri või mõni muu “kõrgemal” seisev institutsioon.
Neid suunatakse kord ühele poole, kord täpselt vastupidisesse suunda, kui enne. Genotsiide ja autoritaarsete kordade kehtestamist uurivad teadlased on öelnud muu hulgas näiteks seda, et autoritaarsete režiimide poolt kehtestatav haridussüsteem ei tegele mitte sellega, et panna õppijate pähe üks ideoloogia, vaid hoopis sellega, et juurida välja kriitiline mõtlemine üleüldse.
Luua inimene, kellel puudub enda tahe ja mõtlemine, vaid kes küsimusi esitamata allubki erinevatele propagandistlikele suundadele, mida siis autoritaarne juht, vastavalt oma tujule, saab pidevalt ka muuta.
Selliste massiinimeste peal töötab reklaam, propaganda, Aarma sõnul. Neile on vaja seadusi, sest neil puudub sisemine moraalne kompass, mille järgi elada. Nad suudavad mõelda isikliku elu hüvede tasandilt, pürgivad pigem isikliku kasu poole, olles võimelised suhteliselt kergesti ka kuritegudeks, selleks et vältida enda kannatusi või ebamugavust. Üldiselt peavad mõttetuks järgida moraali-ja eetikanorme sügavamal tasandil, kui see nõuab neilt pingutust või isiklikust hüvest loobumist, kannatamist põhimõtete nimel. Nende tegusid suunab eelkõige väline kiitus või väline surve/karistus. Nad on altid vaenamisele, ühiskonna lõhestamisele ja vägivallale, kui neid selle eest premeeritakse mistahes viisil või hirmutatakse seda tegema. Nad ei varasta mitte sellepärast, et see oleks moraalselt vale, vaid sellepärast et kui vahele jääda, saad karistada. Neid on Aarma hinnangul kuskil 70 protsendi ümber, mõnede mõtlejate sõnul on see protsent hakanud kiiresti langema. Nende tegusid ja käitumist hinnatakse ajaloo jooksul korduvalt ümber, ning tavaliselt päädib see üldise hukkamõistuga, kui distantsilt hinnates selgub, et mass on osalenud ebainimlikes tegudes.
Ilmselt me kõik käitume aeg ajalt mõtlematu massina.
Teine grupp on Aarma sõnul vastuvoolu ujujad, heerosed, kes astuvad alati kõrvale, kui kari kuhugi jookseb ja küsivad- miks?kuhu? jne. Nende hulgast võrsuvad omakorda tõelised moraalsed liidrid…või ketserid, keda tuleriitadel põletatakse-oleneb sellest, kui hulluks või agressiivseks kari mingil ajastul aetakse. Nad peavad õigeks järgida universaalseid põhimõtteid, moraalinorme ka siis, kui see toob neile kaasa isiklikke kannatusi. Põhimõtete nimel on nad nõus neid taluma pikalt, samas isiklikul tasandil on neile olulised empaatia, mõistmise ja ühisosa otsimine, inimlikkuse ja kõrgemate väärtuste otsimine endas ja teistes.
Ilmselt me kõik oleme aeg ajalt vastuvoolu ujujad.
Ja kolmas grupp, keda saavat maailmas vaid sõrmedel üles lugeda, on Aarma sõnul Pühakud. Nende eesmärk on, ja nüüd tähelepanu- palvetada hea ja kurja proportsiooni säilimise eest. Et Head oleks 51% ja Kurja 49%. Mõtlemapanev. Mitte palvetada, et hea võidaks täielikult, vaid et tema jõud oleks pisut suurem.
Ehk on meis ka pühakut?
Mõtlemine on raske töö. Ülo Vooglaid on alati rõhutanud, et õppimine ongi mõtlemine.
Istu maha ja mõtle, kes sa oled ja miks sa oled.
Kommentaarid puuduvad