Harilik hiirekõrv, Capsella bursa-pastoris, on ravimtaimena laialt tuntud.
Juba iidses Kreekas ja Roomas soovitasid ravitsejad hiirekõrva seemneid kui lahtistit.
Oma toimetelt sobis taim juba vanasti vaese mehe apteegiks.
Paljud selle taime rahvapärased nimed on seotud taimele omistatud ravivõimetega.
Hariliku hiirekõrva rahvapärased nimed on kassi tudarad, luuvaluhein, pisterohi, robbi rohi, kambarohi, karjapoisipaun, kärnarohud, hiiretasku, rotikõrv.
Oma eestikeelse nime on taim saanud kolmnurkse kujuga viljadest, mille tipp on suunatud varre poole ning ülemises küljes on sisselõige, meenutades hiire kõrva.
Vaata taime kirjeldust täpsemalt siin.
Hiirekõrv sisaldab biogeenseid amiine, orgaanilisi happeid, tõrv(vaik)aineid, mineraalaineid (kaalium, kaltsium, vask, seleen, tsink, broom, boor, fosfor), B1-, B2-, K1- ja C-vitamiini, β-karoteeni, flavinoide, fütontsiide, alkaloide, sinigriini, parkaineid, steroid β-sitosteriini, seemnetes ka kardiosteroidide.
Noored kevadised lehed sisaldavad rikkalikult vitamiini C, sobivad salatiks või supilisandiks.
Suve teisel poolel muutub taim aga siiski mõnevõrra mürgiseks.
Kommentaarid puuduvad