Kohtasid kord näljased hundid metsas jänest.
Kavatsesid juba jänese ära süüa, kui jänes ütles:
– Oodake ometi! Minust te nagunii kõhtu täis ei saa, aga ma võin juhatada teid lammaste karjani.
Hundid otsustasid jänese mitte ära süüa, vaid järgnesid talle.
Lähevad muudkui, aga nälg näpistab üha enam.
Küsivad jänese käest:
– Kas kaua veel minna?
– Ei, kohe selle mäe taga, mis teie ees.
Hakkasid mäest üles minema, aga ei jõudnud hundid enam nälga vaos hoida. Ahvatlev suutäis ju otse silme ees. Murdsid jänese maha. Sõid ära ka.
Tõusevad mäest ülesse ja näevadki lambakarja. Sõid kõhud korralikult täis.
Üks hunt hakkab rääkima:
– Kuidagi halvasti kukkus jänesega välja.
Teine hunt:
– Jah. Lähme ja matame jäänused maha?
Läksid tagasi, matsid jänese maha, panid kivi haua peale ja jäid mõtlema, mida kirjutada hauakivile.
– “Sõbrale, jänesele” – ei sobi, ei saada aru, miks sõbrad ta ära sõid.
– “Jänesele, vaenlasele” – ka ei sobi, no mis vaenlane ta on, kui juhatas lambakarjani.
Mõtlesid, mõtlesid ja kirjutasid:
“Meie nõustajale ja partnerile – jänesele.”
Tõlkinud Ingrid Prass.
CopyRight ©
Kommentaarid puuduvad