„Kust said kurja, kange`eksi, üleliia ülbe`eksi?
Tean ma sündi sua sõgeda, arvan algust su õela
Susi jooksis sooda mööda, karu kõmberdas rabassa,
soo tõusis soe jalusta, raba karu käpa alta.
Kasvid raudased orased, soe jalgade jälile,
karu käppade kohale.
Ahoi rauda, raukalapsi, rabarooste, pehme piima!
Kes su küll vihale käskis, kes pani pahale tööle?
Oleme ühesta soosta.
Ühest seemnest me siginud, sina maasta, mina maasta,
musta mulda me mõlemad, ühe ma pääl me elame
ühe maa sees kokku saame, maad meil küllalt siis mõlemal”
*
Need on sõnad Veljo Tormise „Raua needmisest”. Kuula ja vaata: https://www.youtube.com/watch?v=PhjPGGSuuNM
Kuid kui mõtlema jääda, siis samahästi võib seda rauda sümboolsena võtta kui Eesti rahvast, tema kujunemist, seda, kuidas me siin Eestimaal oleme jõudnud selleni, kuidas elame ja oleme.
Eesti rahva muinasjutus ütleb Vanapagan: „Ise tegi!” Meie. Ise.
Eesti ja eestlus… Seda uhket tunnet saame tunda kõigil Eesti pidupäevadel. Kuid peamiselt laulu- ja tantsupidudel, jaanipäeval, Vabariigi sünnipäeval, taasiseseisvumispäeval, samuti suurtel ühislaulmistel jms. Siis tuleme kokku, seisame õlg õla kõrval ja tajume… midagi kirjeldamatut. Hõigume loosungeid ja lehvitame lippe, et need siis päikeseloojangul taas jälle kappi peita. Järgmise korrani.
Ja siis, argipäevadel.. olgem ausad.. siis on eestlasedki endiselt jälle ainult inimesed, üldiselt (st on õnneks ka erandeid). Pea kõigil on oma särk lähemal. Omad asjad ja toimetused, omad inimesed ja oma maailm. Mina, mina, mina…
Poliitilised mängud, ärapanemine, rahvaga manipuleerimine, valetamisega kaasaminemine, rahaahnus, inimeste eludest mitte hoolimine. Ego võim istub ka eestlastel sees. Nagu on inimestel olnud aegade algusest saadik.
Ometi me ju igatseme kõik ikka uut ja paremat aega, igatseme olla rohkem vabad ja õnnelikud, igatseme hoolimist ja armastust. Igatseme… aga ei võta midagi suurt ette, peale rääkimise, peale kritiseerimise ja targutamise, kaasanoogutamise, või siis ka muutuste kartuses või mittemõistmise hoopis vastu toimides.
Nii siis see vanker edasi lohiseb… Üha enam teravnevad erinevad kriisid ja katastroofid. Üksteist kahjustades, jalge alla tallates, loodust hävitades..
Unustades või mitte teadvustades, et me oleme tegelikult üks, üks tervik.
Kui muudame end, muudame ka Eestit ja kogu maailma, koos omaenda pisikese maailmaga, mis siis saab võimaluse avarduda.
Ometi on olemas võti, kuidas asjad paremuse poole pöörata. Kui me ei taha kaotada peamisi väärtusi elus, kui me ei taha lõputult venitada teekonda tõelise õnne poole. Kui me ei taha olla pseudo-eestimeelsed, pseudo-inimlikud, maski all..
On vaja ühineda, teha koostööd, ühiseid asju, üksteisest hoolida, jagada asju, aega, hoolimist, armastust, anda oma panus, vabatahtlikult ja rõõmuga, ulatada abikäe. Luua selliseid asju, mis omavad tõelist väärtust, mis ühendavad inimesi, nende südameid ja südames olevat tarkust. Hädade ja murede ühine lahendamine liidab inimesi. Erinevad liikumised, algatused, üritused, seltsid jne. Ühiste inimlike eesmärkide poole liikumiseks ja sinna jõudmiseks. Kohe täna, siin ja praegu.
Siinkohal tänu neile, kes juba on sellele teele asunud.
On vaja, et rahvas valiks oma juhte südamega, mitte ei valiks, silmaklapid ees, pimesi uskudes.
On vaja, et rahvas ei laseks endaga mistahes kujul manipuleerida, meelitada, eksitusse viia, ei laseks ka ennast kõrvale lükata, jalge alla tallata või hirmutada.
On vaja, et rahvas mõtleks oma peaga, mitte ei jookseks „nööri mööda”.
On vaja, et rahvas ütleks kõvasti välja, mida ta asjadest arvab. Hoolimata sellest, kas järgnevad sanktsioonid või mitte.
On vaja julgust, julgust riskida, visadust asju lõpuni ehk tulemuseni viia.
On vaja valitsust, kuhu ei pürgi inimesed võimu või raha pärast, vaid kuhu minnakse selleks, et tegeleda tõeliste asjade ja nähtustega Eestis ja ka kogu maailmas, mitte pseudoprobleemidega. Sest niikaua kuni poliitikamaailm on endine, ei muutu suurt midagi. Ainult lubadused…
Sellisesse uue aja valitsusse saavad kuuluma kuuluma õpetlased ja intellektuaalid, kes näeks nii suurt pilti kui ka üksikut inimest. Need, kes on ausad, kellel on vaimujõudu ja kellel on vastutustunne. Sellised, kellel ka süda on õige koha peal. Tulevikus poliitika kui selline kaob.
Alles siis saavad lahendused sellised probleemid: keskkonna hävitamine, nälg, agressioonid, regionaalsed konfliktid, korruptsioon, tsensuur, bürokraatia, ebainimlik majandussüsteem, rahaorjus, lõhe rikaste ja vaeste vahel, vähemuste vihkamine, inimeste hävitamine, suremus haiguste tagajärjel, taastuvenergia ja uute energialiikide avastamine jne.
Ei ole lihtne oma ego ületada.
Ei ole lihtne kellelegi võõrale niisama midagi anda.
Ei ole lihtne hakata armastama kõike loodut.
Ei ole lihtne mõista.
Ei ole lihtne oma peaga mõelda.
Ei ole lihtne hakata vastutama.
Seda enam, et see võtab kõvasti aega, mitte ei juhtu hetkega.
Aga isegi kui see võtab veel kasvõi mitusada aastat, kuni inimeste teadvus tasapisi areneb, saame me juba täna astuda esimese sammu, mitte jäädes ootama, et iseenesest midagi juhtub.
Võime alustuseks vähemalt ehitada „sildu” üksteise, asjade ja nähtuste vahele.
Võiksime vähemalt püüda seda teha…
Sest me ise oleme oma õnne sepad, mitte keegi teine.
Tugevat vaimu- ja hingejõudu selleks meile kõigile!
Ilusat Eestimaad!
*
Ingrid Soosaar
Kommentaarid puuduvad