Igaüks vajab sellist inimest…
Öeldakse, et maailmas on eriline inimene. Ta ilmub sinu kõrvale, kui oled meeleheitel. Sellist inimest on meil kõigil väga vaja!
Tema on see, kes näiteks võib istuda su kõrval väikebussis:
– kui su elu korraga kokku variseb,
– kui sinu isiklik rist muutub seljas kandmiseks liiga raskeks,
– kui sinu käed värisevad, ja sinu hääl tõenäoliselt väriseb, kui kivi rinnus ei takistaks teid rääkimast,
– kui ühendused nagu niidid, katkevad,
– kui kõik muutub häguseks, muutub üldse mitteoluliseks,
– kui näiliselt leitud tähendus tundub rumala väljamõeldisena, vabandusena enda kasutu olemisele.
Just sel hetkel võtab sinu kõrval istet eriline inimene. Ta vaatab sulle vaikselt otsa ja ütleb siis midagi lihtsat, kuid valusalt vajalikku, kuni tänuliku naeruni. Midagi, mis annab jõudu veel paar päeva läbi elada.
Sa naeratad ja isegi naljatad. Katad häbelikult oma näo kahe hiljuti väriseva käega, soovides varjata oma ebamugavat, kuid ilmset nõrkust, mida naaber nii selgelt nägi. Kuid sisimas tead, et keegi ei mõista sind hukka. Ja see teeb enesetunde paremaks.
See inimene väljub sinuga samas peatuses. Mõnikord saadab ta sind koju, aga siis, nagu kõigile heategude tegijatele kohane, asub ta teele, edasi kaugemale, mööda maailma. Et aidata ülejäänuid hukule määratuid.
Varsti kohatakse teda kusagil mujal. Ta leiab pisaratest ära nutetuid ja tühjasid, kuid oma hävinemises kindel olevaid inimesi. Seest läbi põlenud, ummistunud, ääreni valu täis. Mõõdavad vaikides teid, trügivad lõdvalt kuhugi tee lõpu poole.
Inimene püüab nad ääre pealt kinni. Selleks ääreks võib olla mis iganes – kõrghoone äärelinnas või teerada lemmikparki, kesklinna tänavad, välisuksed, kangialused… See äär on igaühel oma.
Kuid just seal kohtuvad nad Inimesega. Iseloomult päikeseline, summutatud valgus silmis, ütleb ta: „Kas ma saan millegagi aidata?”
Ja inimesed ei saa keelduda. Algselt vaenulikud, endasse ja oma meeleheitlikusse õnnetusse tõmbunud, reageerivad nad ootamatult, avades end lihtsale möödujale.
„Jah, te saate!”, seda nad sageli ütlevad. Ja paljud lisavad veidi hiljem: “Tehke… mida iganes. Ütelge mulle midagi, puudutage mind. Lihtsalt ärge jätke mind üksi. Ja ma palun teid väga, ärge osutuge vargaks, pätiks või petturiks. Ärge olge halb. Ma ei suuda seda ka veel üle elada.”
Ja valu tuleb välja. See katab tohutu lainena, kehad koos hingedega värisevad. Kõigest ilmajäetud inimesed lämbuvad oma nutus ja lootusetuses, kurnavas ja lootusetus leinas. Nad suruvad end Inimese vastu. Ja tema, täites nende palve, meeleheitliku palvehüüde, kallistab neid soojade, õrnade kätega ja kiigutab neid magama, laskmata lahti, nagu eksinuid lapsi. Ta ei lase inimestel minna enne, kui äkitselt välja tulnud ere valu lahkub nende piinatud südametest. Kuni lapsepõlvest pärinev rahulikkus haarab endasse nende teadvuse, rahustades närvilist värinat.
Pärast seda jätab Inimene hüvasti ja andestab: pisarate ja hetkelise nõrkuse, elulugude, vihkamise ja valu eest. Kõigi nende pahede pärast, mida me nii häbeneme, kuid mis meil kõigil on.
Ning inimesed, aktsepteeritud ja rahustatud, proovivad uuesti elada. Kui mitte enda pärast, siis vähemalt nende pärast, kes nagu Inimene ei jätnud neid pimedusetunnil maha. Nad usuvad jälle headusesse – ja natukene ka imedesse, sest sellised päästjad on nagu taeva kingitus. Nad usuvad endasse ja mõnikord isegi sellesse, et neist võib saada sama inimene, kes pole kellegi teise tühjuse suhtes ükskõikne.
Lõppude lõpuks vajavad meeleheitel inimesed hädasti kedagi, kes oleks kohal, kui neil jõud otsa saab. Kellest saab müür päris tee lõpus, kui kogu maailm on tuhmunud ja tulevik – rõõmus, helge – on kokku kukkunud nagu kaardimajake.
Meil kõigil on sellist Inimest väga vaja.
Selliseid inimesi oleks palju, kui igaüks meist otsustaks teiste jaoks selleks saada.
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad