Ettekujutused surma olemusest ning surmajärgsest olemisest on iga ajastuga muutunud, aga ühiseks on jäänud püsiv huvi selle salapärase nähtuse vastu, mida Maal nimetatakse surmaks.
Huvi ise näitab seda, et kõigi aegade inimesed ja rahvad on säilitanud intuitiivset teadmist sellest, et surm kujutab endast midagi suuremat kui lihtsalt olemisest kadumist, kõige mõistliku ning helge hävingut või hukku, mis rõõmustas inimest maises elus.
Kitsalt materialistlik maailma nägemine tänapäeval on jätnud inimesed ilma tõelistest teadmistest maailmast ja iseenda hinge loomusest, ning see on meie tsivilisatsiooni esindajate elu hulga keerulisemaks teinud.
Vanadel aegadel, näiteks Pythagorase kool, Egiptuse preestrid, hermetismi järgijad, joogid ning teised esoteerilised õpetused sõna otseses mõttes õpetasid oma õpilasi surema, nii paradoksaalne kui see ka ei tundu.
On teada, kuidas suhtus iidne Ida filosoofia surma probleemi.
Kommentaarid puuduvad