Istus šamaan mäe otsas ja ootas. Kohe-kohe pidi ilmuma see, keda šamaan ootas juba väga kaua. Lõpuks kostsid kaugelt sammud ning kohale jõudnud inimene tuli šamaani juurde ja istus tema kõrvale.
„Tervitan Sind, Šamaan,” sõnas inimene aupaklikult.
„Tere, teeline”, vastas šamaan.
Nad istusid vaikides, šamaan ja inimene. Istusid kaua.
„Sa oled vana ja tark, Šamaan,” ütles inimene äkki, „Mulle tundub, et minu elu on olnud asjata. Et ta on täis illusioone. Tahan neist vabaneda. Ütle, kuidas seda teha?”
„Aga ütle, inimene, miks sa vaatad neid illusioone?”
„Ilmselt…” jäi inimene mõttesse, „Ilmselt seepärast, et ma kardan näha, mis on nende taga.”
„Vaat siin ongi sulle vastus. Otsi oma hirme. Iga hirmu taga on illusioon.”
Istus šamaan mäe otsas ja ootas. Inimese külaskäigust läks mööda 3 aastat. Kohe-kohe pidi ta jälle tulema. Lõpuks kostsid selja tagant sammud ning lauluviisi vilistamine. Jõudnud šamaani kõrvale, sõnas inimene:
„Tänan Sind, Šamaan. Minu eelmisest elust ei ole jäänud jälgegi. Pere lagunes, sõpru ei jäänud, sugulased pöörasid minust ära. Aga ma olen õnnelik. Nii et tänu Sulle, Šamaan.”
„Rõõm kuulda,” vastas šamaan, vaadates inimest, pilgutas silma ja küsis:
„Aga kas vabanesid kõigist oma hirmudest? Kas miski sind enam ei häiri?”
„Sul on õigus. Kardan. Kardan vananeda.”
„Aga kust sa võtsid, et sa pead?”
„No kuidas siis,” imestas inimene siiralt, „Kõik ju vananevad, mina ka pean.”
„Aga kui ei pea?”, pilgutas šamaan uuesti silma.
„Kas tahad öelda, et ka see on illusioon?”
Šamaan ootas mäe otsas ja ootas. Inimese külaskäigust läks mööda palju aastaid. Kuid šamaan teadis, et ta tuleb veelkord. Tagant kostsid sammud.
„Tere, Šamaan.”
„Tere, inimene,” vastas šamaan. „Näen, et sa oled endiselt noor ja jõudu täis.”
„Jaa. Tänan Sind selle eest. Aga mul on jäänud veel üks küsimus.”
Inimene kohmetus:
„Surm. Ma väga kardan surma.”
„Sa ju ometi mõistsid printsiipi,” muigas šamaan.
„Ah nii on see! Tähendab, surm on ka?
„Jah, surm on ka.”
„Aga Sina?”, tahtnuks inimene küsida, kuid peatus. Sest vastata ei saanud enam keegi. Ta istus mäetipus üksinda.
„Ja sinagi.”, vastas inimene iseendale.
Kaua istus inimene mäe otsas. Väga kaua. Lõpuks tõusis ja ütles:
„On veel üks asi, mida ma kardan. See ainuke asi, mida olen kartnud alati.”
Ja äkitselt kadus maailm ta ümbert.
Inimeme läks. Läks eikusagil. Ja hoidis käes pintsleid ja värve…
(tõlkinud Ingrid Soosaar)
Kommentaarid puuduvad