“Tee headuse poole ei ole alati laulmine, vaid töö ja teenimine.
Kui sa karma ümber lükkad, tuleb see sind kummitama.
Vaimu kannatused on ainus redel lühimale teele.
Vähesed väljavalitud veedavad aastakümneid kannatusi ühe päevaga.
Parem kibe karikas kui kibe elu.
Maksa oma hotelliarved – ja kummardusega kantakse su kohvrid laevale.”
(Jelena Roerich „Agni Jooga” ehk „Elava Eetika õpetus”)
Inimesed on sõna “karma” väga armastama hakanud. Maailma eri paigus korratakse seda küll, aga keeldutakse selle tähendust mõistmast. Inimesed väidavad kergesti, et on loonud karma, aga ei võta midagi ette, et sellest vabaneda. Samal ajal väljendavad nad alati usku, et kuskil on olemas nö karma isandad, kes ei kõhkle isegi kõige rängemat karmat muutmast.
Inimesed eelistavad luua karmat nii tegude kui ka mõtetega, samas kui kusagil mägede taga peaksid need nad vabastama kõige rängematest tagajärgedest.
Kui inimesed räägivad karmast, käituvad nad nagu lapsed. Keegi peab nende pahategude eest maksma. Karma kasv inimesi ei häiri, aga hiljem õpivad nad kurtma ja pahaks panema, mis ainult süvendab tagajärgede voogu.
*
Kommentaarid puuduvad