Inimene, kes terve talve oma astraalkujul loomakarjas käis, ütles nii:
“Kui olin unes loom, käisin jahil ja kui meil läks hästi, siis ei tahtnud ma päeval peaaegu üldse süüa, kuid kõhnemaks ei läinud. Mäletan selgesti, mis oli selle kitsekaela sees, kuni viimse detailini, kuigi inimesena ei ole ma kitsekeha sisemust kunagi näinud, aga siis lasti mind esimesena kitsekaelale ligi. See lihtsalt ei saanud olla unenägu!
Mulle justnagu piisas selle vaatamisest. Lõpetasin liha söömise, sest ei vajanud enam nii rasket toitu.
Olin niigi päev läbi reibas ja jõudu täis. ”
See inimene toitus vaimude ja astraalolendite moodi saaklooma auru või leili nimelise hingeosa energiast, mille vaste füüsilisel tasandil on lõhn.
Ka mediteerivad joogid, viibides astraal- või mentaalmaailma tasanditel, toituvad sealsete olendite moodi ümbritsevast energiast, võttes seda kogu kehaga naha kaudu ning vajades füüsilisel tasandil ainult paar lusikatäit riisi üle nädala.
Haldjadki toituvat lõhnadest.
Lõhn on nii suur ja tähtis loomamaailma osa, et seda ette kujutamata ei saaks me looma maailmataju endale kujutada, aga kuidas võiksime ette kujutada seda, mida meie jaoks praktiliselt ei ole? Ka puudutustaju on tähtis – loom käib paljajalu ja hõõrub ennast vastu puud. Milleks ta seda teeb ja mida ta tajub? Meie ei tea, kuidas maitseb lõhn ja kuidas tundub märg porine rada, ent loomadel on lõhna maitse tundmiseks olemas nn Jacobsoni elund ning mudavannid (nii jalgadele kui üle keha) vabastavad stressist ja paljudest haigustest.
Mis juhtuks, kui astuksime käsikaudu ja neljakäpukil ning nuusutaksime ümbrust? Võimalik, et tunneksime siis mitte ainult muda ja loomapissihaisu, või kui, siis tunneksime neid teistmoodi kui püsti seistes. Loom käib neljal jalal, mis tähendab, et tema keha tšakrad on teistpidi kui püstiseisjal, seega on temal teistsugune energiavahetus maaga. Püstiseisjal on 5 tšakra mõlema kehapoole aspektid suunatud ümbritsevasse maailma, ainult üks tšakra seob inimest maa ning teine kosmosega. Loomal on kaks tšakrat ümbritseva maailma jaoks ning 5 tšakrat, kokku 10 tšakraaspekti, maa ja taeva energiate tarvis. Tasub siis imestada, et loomad peavad vastu külmas ja näljas paremini kui inimesed ja et loomadel on olemas loomataju?
Vangistuses elavad loomad on õppinud kugistama toitu inimese moodi – kiirustades ja ilma rituaalideta, vaevalt maitset tundes. Sest tegemist on juba surnud toiduga.
Looduses, kus loom peab oma ohvri ise surmama, kannab ta hoolt ka ohvri hinge eest. Kiskja läheneb ohvrile nii, et saakloom kaotab oma bioenergia ja alistub. Looma jaht ei saa õnnestuda ilma mõlemapoolse nõusoleku ehk kokkuleppeta, mistõttu kiskjad mööduvad külma rahuga tervetest ja tugeva bioväljaga saakloomadest. Nõrkeva, hirmunud või haige looma lõhn muutub, ja seda tajub kiskja ka siis, kui ta ei näe ohvri aurat. Kiskjal on bioenergia ülevõtmise võime, mis toimib automaatselt kahe looma astraalkeha liitumise kaudu. Kui loom on lasknud kiskja endale liiga lähedale, oma biovälja sisse, toimub energiaväljade ühinemine, millele järgneb kehade ühinemine ka füüsilisel tasandil ehk ohvri söömine.
Energia ülevõtmine väldib saaklooma kannatusi, sest enne ohvri füüsilise keha kallale asumist on kiskja juba muutnud ohvri eeter- ja astraalenergia enda omaks, ülemad energiakihid on aga jäädavalt vabanenud. Nii nagu ämblik seedib oma saaki juba enne selle ära söömist, teeb karnivoor ehk maakeeli kiskja oma ohvri justkui omaenda energiavälja pikenduseks.
Kui energia üleandmist – näiteks hiirelt kassile – ei ole millegipärast veel täielikult toimunud, kuid hiir on juba sattunud kassi käppade vahele, siis toimub traditsiooniline kassi mäng toiduga, mis on samuti valutustamise ja energia ülevõtmise rituaal. Tehistoiduga leppivad kodukassid mängivad mistahes palaga, üritades sellest lüpsta välja, mis lüpsta annab, ning jälgivad seejärel aknast elusaid linde, katsudes näpata endale veidi loomulikku energiatoitu. Kass, kes on hiljuti söönud, ja eriti kui kassi enda energia on kahjustatud, saab hiire astraali näol endale kosutava “süsti”, hiire keha söövad aga näiteks varesed, kes raipesööjatena saavad energiat teisel moel, näiteks vahtides tänavalkäijaid või kiusates teisi linde ja loomi.
Muide, aknast välja vahtivate eidekeste ja laste kiusamise puhul on tegemist samasuguse energia näppamisega.
Kiskja sööb ainult neid loomi, kes on tema silmadele armsad. Kiskja on armunud oma ohvrisse. Erutus saaklooma nägemisel, ka siis, kui kiskjal pole plaanis jahtida, meenutab armunud olendi erutust. Kiskja “sööb” oma ohvrit silmadega, kuid ei tapa – samamoodi vaatavad inimesedki oma armsamaid, märkamatult vahetades (või röövides) energiaid.
Ka päris-söömist võtavad kiskjad nagu armastusvahekorda. Näiteks vaatab puuris elav kiskja oma vastaspuuris elavat “ohvrit” ning “murrab” kändu, kujutledes, et see on ikka saakloom. Ta küünistab kändu, hõõrub pead selle vastu, lõhnastab seda ja niutsub õrnusest. “Saakloom” vastaspuuris vaatab seda mängu võlutult. Energiaröövi ei toimu, kuid rahulduse saavad mõlemad. Ka mitmes loomafilmis on jäädvustatud ohvri kallistamine kiskja poolt, mida inimese mõistus keeldub tunnistamast ja silm märkamast.
Ainult väikesed lapsed ja nende emad mängivad vahel teineteise “ärasöömise” mängu, andmata endale aru, mida nad teevad. Sel hetkel on nad lähedased loomariigile ja tegemist on armastusega kuni samastumiseni.
Peale sööki levitab loom saagi lõhna üle keha, aga meie arvame, et ta peseb ennast. Loom tahab lõhnata samamoodi nagu tema saakloom. Kiskja ei jahi terveid ja tugevaid ega veel aklimatiseerimata loomi, sest terve looma energia ei liitu kiskja omaga. Aklimatiseerimata looma energia on võõras ning kiskja ei vaja seda.
Inimesed arvavad, et loomad leiavad tee koju tähtede järgi. Tegelikult ei ole neljandas mõõtmes nii meie kaartidel kui ruumitajul mõtet ega kasu. Looma maailmaruum kujutab endast energiate võrgustikku, kus kõik on sama lähedal ja korraga kättepaistev. Loomad oskavad isegi arvutada, kuigi kasutavad selleks tõesti meile kolmandas mõõtmes mõistmatut loogikat.
Kui mängu käigus hiir “päästetakse”, jääb temast ainult füüsiline kest, zombi, kes ei ela enam kuigi kaua, kass aga võib vabalt söömata jääda, sest samastunud hiirega energeetiliselt, on ta juba rahuldatud ehk “söönuks” saanud.
Sama toimib ka hiire ja putuka, lepatriinu ja lehetäi, ka tuule ja murduva oksa vahel. Kunagi käitus niimoodi ka inimene – siis ei teinud ta söömisest kultust ega vajanud arutuid toiduhulki.
Surnud ehk ilma energiata tarbitud toit ei rahulda täielikult, pigem põhjustab haigusi.
Toidu valmistamine, maitsestamine, serveerimine ja aeglane tarbimine korvab mõnevõrra selle vea, sest see sunnib inimest “sööma silmadega” ja alles siis suuga. Kuid päris surnud, sünteetilistest ainetest kubisevat toitu ei paranda miski.
Loomadel ei toimu maomahla sekretsiooni pidevalt, nagu inimesel, vaid ainult siis, kui toit makku jõuab. Õrritades koera, saavutas Pavlov koeral sülje eritumise juba toitu nähes ja nimetas seda refleksiks. See oli tõepoolest refleks, mis tekkis kooselus inimesega. Koer ei pidanud kedagi murdma, ja kuna ta teadis, et liha näitamisele järgneb söömine, võttis ta mängureeglid omaks.
Inimene on harjutanud seedimismasinaks nii ennast kui oma koduloomi. Kui inimene või maiustusi nuruv koer saaksid süüa nii harva nagu metsikud kiskjad, ehk 3-4 korda nädalas, kui palju vaba aega jääks siis inimesel kõigele muule – enesearendamisele ja maailma vaatlemisele, lugemisele, muusika kuulamisele, mõtlemisele, õppimisele, laste kasvatamisele, liikumisele ja suhtlemisele. Koer väljuks söögilaua alt ja leiaks elus palju muud huvitavat.
Enamiku oma isiklikust ajast müüb inimene tööandjale, et söögiraha teenida ja vahetada see keemiast kubiseva toidu vastu, siis raiskab ta aega toidu valmistamisele, tarbimisele, nõudepesule ja kaalujälgijate kursustel osalemisele. Millekski muuks aega ei jäägi – see teadmine tekitab stressi ja stress ajab veelgi rohkem sööma.
Inimene võib otsustada, et olukorra põhjuseks on tema eemaldumine loodusest ning sõidab metsa. Jala ei lähe, sest siis peaks ta tassima turjal nii toiduaineid kui söögi valmistamisega seotud kraami. Kui saaks osta tablette, mis sisaldaksid kogu päeva energiavaru, siis võiks inimene minna metsa kohe nädalaks ajaks ja vilistada kogu infrastruktuurile.
Kui inimene poleks oma seedetrakti ja maitsemeele ori, siis poleks õhk nii saastatud nagu praegu, ka metsi poleks vaja nii palju raiuda, sest vähem läheks vaja lagedat maad põldudele, samuti kütet ja toorainet vabrikutele. Kala jääks vette, kanad ja lehmad satuksid loomaaeda. Ka loomad ja linnud jääksid metsa, sest väheneks jahimeeste hulk, kes, tüdinud lookas lihalettidest, lähevad metsa oma söögilauale vaheldust hankima.
Allikas:
http://web.zone.ee/ilvi/nuudveidiloomatarkust.htm
http://web.zone.ee/ilvi/indexlynxie.htm
Kommentaarid puuduvad