Ükskord läks ühel noorel naisel kodus kaktus õitsema.
Enne seda vedeles see kaktus 4 aastat aknalaual, sarnanedes tusase majahoidjaga, kellel habe ajamata on jäänud.
Ja nüüd äkki selline üllatus…
„Imelik, et mind peetakse tigedaks südametuks mõrraks”, mõtles naine. „See ei ole tõsi, tigedatel inimestel kaktused ei õitse.”
Meeldivate mõtetega õitsvast kaktusest astus naine metroos kogemata sünge mehe jala peale. Mehe märkuse peale ei karjunud naine nagu tavaliselt solvunud näoga: „Kui te juba olete selline härrasmees, siis võtke takso!”
“Ah”, – naeratas ta: Ärge palun solvuge mu peale, mul polnud kuskilt kinni hoida. Kui tahate, astuge mulle ka jala peale ja oleme tasa.”
Sünge mees neelas selle alla, mida kavatses naise kohta öelda. Ta väljus oma peatuses metroost ja ostis ajalehe. Selle asemel, et olla müüjaga ülbe, kes sattus segadusse raha tagasiandmisega, ütles ta naisele: „Pole hullu midagi. Lugege veel kord üle. Ma ei ole ka nii vara hommikul matemaatikas tugev.”
Müüjatar, kes ei oodanud sellist vastust, muutus mõistvaks. Ta andis pensionärile tasuta kaks vana ajakirja ja terve hunniku vanu ajalehti. See pensionär oli vana klient, kes armastas väga ajakirjandust lugeda, kuid sai muidu iga päev ainult ühe odava ajalehe osta. Muidugi, müüja oleks pidanud müümata jäänud kauba maha kandma, aga igasugustest reeglitest saab mööda minna.
Rahulolev vanamees läks koju hunniku lehtede ja ajakirjadega. Kohates ülemise korruse naabrinaist, ei korraldanud vanamees talle skandaali teemal: „Teie laps trambib nagu elevant mööda korterit ja ei lase puhata. Vaja on paremini kasvatada”, vaid vaatas ja imestas:
„Küll tütreke on ikka kasvanud. Ei saa kuidagi aru, kelle moodi ta rohkem on, kas teie või isa, kuid kindlasti saab temast kaunitar. Mul on hea silm.”
Naabrinaine viis lapse lasteaeda, tuli registratuuri tööle ega hakanud karjuma rumala vanamuti peale, kes tuli täna arsti vastuvõtule, mis oli tegelikult eile. Naine vaid ütles:
„No hea küll, ärge muretsege, ma ka vahel unustan oma asju. Te istuge natuke, ma küsin arstilt, äkki ta ikka saab teid vastu võtta.”
Vana naine, saades vastuvõtule, ei hakanud nõudma efektiivset, kuid kallist ravimit, mis hetkega suudab ravida kõik haigused. Ega hakanud ähvardama, et kaebab igale poole kuni kohtuni välja. Ta vaid ohkas ja ütles:
„Ma pole mõistust veel päris kaotanud, mõistan, et vanadust ei ravita, aga teie, arst, vabandage mind, et vean ennast pidevalt teie juurde nagu tööle.”
Aga õhtul koju suunduvale arstile meenus äkki vana naine ja tal hakkas temast kahju. Ta taipas äkitselt, et elu oma tavalises sebimises lendab mööda, ja äkilisele emotsioonile alistudes peatus lähimas supermarketis, ostis lillekimbu, kreemist roosidega tordi ja sõitis hoopis teises suunas. Ta sõitis maja juurde, läks üles kolmandale korrusele ja koputas uksele.
“Ma siin mõtlesin, et miks me kõike jagame, nagu lapsed, kes mängivad liivakastis. Ma ostsin sulle tordi, kuid panin kogemata oma kohvri selle peale ja tort läks lömmi. Kuid see pole hirmus, sest maitset see ei mõjuta. Ostsin sulle lilli ka, aga need said ka natuke väntsutatud sellesama portfelli poolt. Aga äkki nad toibuvad?”
“Kindlasti toibuvad,” vastas naine, “me elustame nad. Aga mul on uudiseid. Kujuta vaid ette, ma ärkasin täna üles, vaatasin akent, aga seal oli mu kaktus õide puhkenud. Kas näed?
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Allikas:
http://zvez-dec.ru/odnazhdy-v-kvartire-u-molodoj-zhenshhiny-rastsvel-kaktus-rasskaz/
Kommentaarid puuduvad