Kui Jõud on sind valinud, põletab see sinu maailma maani maha

See pole juhus, see pole “lihtsalt elu”. See on Jõud – see, millest vaimsed õpetajad sosistavad, kuid mille kohta keegi tõtt ei räägi. Sest tõde on hirmutav – kui Jõud on sinust huvitatud, ei küsi ta luba. Ta tungib sinu ellu nagu orkaan ja hävitab kõik, mida pidasid “iseendaks”.

Miks jätavad elu kõige kohutavamad hetked, mil kõik laguneb – hinge kummalise kergendustunde? Justkui keegi nähtamatu, kuid võimas, koorib sinu vana naha maha, et saaksid lõpuks näha, kes sa tegelikult oled.

Orkaan, mida sa ei tellinud. Kujuta ette: elad omaenda hubases väikeses maailmas. Sul on töö, mis “töötab”, suhe, mis “töötab”, ja uskumused, mis “töötavad”. Sa oled nagu röövik, kes arvab, et tema kookon on kogu maailm. Aga siis tuleb Jõud. Ta ei koputa. Ta ei helista uksekella. Ta lihtsalt puhub su igapäevaelu kookoni nagu dünamiidiga õhku.

Alguses arvad, et see on katastroof. Sa kaotad oma töö. Suhted kukuvad kokku nagu kaardimajake. Sinu tõekspidamised lõhenevad ja sa ei tea enam, mis on õige ja mis vale. Vaatad peeglisse ega tunne ennast ära. Kõik, mis tundus stabiilne, muutub kaoseks. Tere tulemast Pimedasse hinge öösse.

Aga tead, mis on kõige naljakam? See ei ole karistus. See ei ole needus. See on algus. „Uuesti sündimiseks tuleb kõigepealt surra.” Jõud ei ole vaenlane. Ta lihtsalt ei talu valet. Ta näeb, et elad illusioonis ja otsustab: “On aeg”.

HINGE PIME ÖÖ: EGO KANNATUS VÕI VAIMU SÜNNITUSVALUD?

Pime öö ei ole lihtsalt “halb tuju”. See ei ole depressioon, mida saab antidepressantidega alla suruda või telesarjadega kõrvale juhtida. See on sõda. Sõda sinu ego, mis klammerdub vana külge, ja Jõu vahel, mis nõuab uut.

Ego karjub: “Andke mulle tagasi mu stabiilsus! Andke mulle tagasi mu illusioonid! Ma ei taha muutuda!” Kuid jõud ei kuula. Ta on nagu ema, kes teab, et laps peab sündima, isegi kui ta kardab. Ta lükkab sind kookonist välja ja see protsess on valus. Tunned end eksinud, murtud, üksikuna. Sa nutad öösel, esitades küsimusi, millele pole vastust: “Miks mina? Miks mina?”

Kuid siin on paradoks: selles valus on ilu. Kannatused on sild ärkamiseni. Sa ei kannata, sest jõud vihkab sind. Sa kannatad, sest su ego sureb. Ja ego sureb valjult, karjete ja pisarate saatel. Kuid nende hüüde all hakkab juba lööma midagi uut. Midagi tõelist.

RÖÖVIK EI TEA, ET LIBLIKAKS SAAB.
Kas olete kunagi näinud röövikut liblikaks muutumas? See pole romantiline. See pole ilus. See on hirmutav. Röövik lahustub sõna otseses mõttes kookonis. Sellest saab vedelik, puder, kaos. Kui röövik oskaks mõelda, arvaks ta, et see on lõpp. Kuid see pole veel lõpp. See on transformatsioon.

Sina oled nüüd see röövik. Sinu vana maailm on lagunemas. Vanad, aegunud uskumused, vana elu – kõik see muutub pudruks. Ja sa mõtled: “See on lõpp.” Kuid jõud teab kõige paremini. Ta näeb, et sa pole röövik. Sa oled liblikas. Sa lihtsalt ei tea seda veel.

Ja siin on oluline: sa ei saa seda protsessi kiirendada. Sa ei saa “lihtsalt end kokku võtta”. Sa ei saa “positiivselt mõelda” ja teeselda, et kõik on korras. Tugevusele ei meeldi vale. Ta nõuab, et sa selle läbi teeksid. Et saaksid selle valu üle elada. Et sa lased vanal surra.

KUI PIIRID HÄGUSTUVAD, ALGAB TÕELINE ELU.

Nii hakkad sa pärast pikki kuid (või võib-olla aastaid) hinge pimedat ööd märkama muutusi. Alguses on need vaevumärgatavad. Ühtäkki mõistad, et sa ei karda enam seda, mida varem kartsid. Sa ei klammerdu enam vanade uskumuste külge. Sa ei püüa enam kõigile enda ümber meeldida. Sa hakkad tundma vabana.

See ei tähenda, et elu muutub “täiuslikuks”. Ei. Aga temast saab tõeline. Sa hakkad nägema maailma erinevate silmadega, näed ilu kaoses, leiad tähenduse valus. Sa hakkad tundma sidet millegi suuremaga kui sina ise.

Siit algab tõeline elu. Jõud, mis hävitas vana maailma, hakkab nüüd avalduma teie kaudu. Sinust saab teejuht. Sa hakkad looma, inspireerima, tervendama. Hakkate ümbritsevat maailma muutma – mitte sellepärast, et “pead”, vaid sellepärast, et sa ei saa teisiti.

Sa pole enam maas roomav röövik. Sa oled liblikas, kes hõljub. Ja maailm sinu ümber hakkab muutuma, sest sa oled muutunud.

JÕUD EI KÜSI. TA VALIB.

Kui sinu maailm laguneb, kui tunned, et kaotad ennast, lõpeta. Hinga sisse. Ja saa aru: see pole veel lõpp. See on algus. Jõud on sind valinud. Ta näeb sinus midagi, mida sa veel ei näe. Ta teab, et oled rohkem kui sinu hirmud, illusioonid, piirangud.

Ja jah, see teeb haiget. See saab olema hirmutav. Aga see on seda väärt. Sest “sõdalase tee” on südame tee. Ja jõud on sinu õpetaja. Ta ei lase sul alla anda. Ta ei lase sul röövikuks jääda. Ta muudab sind liblikaks.

Nii et lase tal tegutseda. Las ta hävitab sinu maailma. Las ta põletab ära kõik, mis pole tõeline. Ja siis näed: selle tule taga on valgus. Selle valu taga on vabadus. Peale selle surma on uus elu.

Kui jõud on sind valinud, põletab see sinu maailma maani maha, aga see on parim asi, mis sinuga kunagi juhtunud on.

***

Tõlkinud Ingrid Soosaar.