Kui ema/isa ei toetanud meid, ei kiitnud meid, solvas meid, ei armastanud meid piisavalt…
Peaaegu iga täiskasvanu lapsepõlvemälestused on seotud vanemate vastu suunatud solvumiste mõistmisega nende vigade ja hooletuse pärast. Aga me kasvasime suureks ning meie ema ja isa said vanaks. Kellele me peaksime oma kaebused esitama, kas peaksime? Ja kuidas me saame need lahti lasta, et meie hing end paremini tunneks?
LAPSE SOLVUMISED
Kui me räägime laste solvumistest, peame mõistma, et need on laste solvumised, mitte täiskasvanu, 30- või 40-aastase inimese solvumised oma ema või isa tõttu. Igas meist elab meie sisemine laps. Just tema on solvunud, mitte täiskasvanu, kes suudab end ise ülal pidada, kes on abielus ja kellel on juba ehk oma lapsed.
Sama võib öelda ka eaka ema või isa kohta. Meid ei solvu mitte tema, vaid selle üle, kes oli 25- või 30-aastane. Just see ema või isa kuvand kinnistus meie alateadvuses lapsepõlves tekkinud solvumiste ajal.
Pahameel seoses solvumisega on õigustamatu ootus, mis meil on teise inimese, antud juhul meie ema või isa suhtes. Me eeldasime, et ta pöörab meile tähelepanu, vastab meie palvetele kohe ja rahuldab meie vajadused kohe. Ideaalis ei „plahvata” ta meie peale ega karju, ei kritiseeri ega löö meid, kui me midagi valesti teeme.
Igal inimesel on omad põhjendamatud ootused. Paljud on kinni jäänud lapse seisundisse, ei lase lahti pahameelest oma ema või isa vastu ja ootavad, et ta lõpuks muutuks: paluks andestust või ütleks, et ta eksis.
Tuleb arvestada tõsiasjaga, et ema või isa ei muutu, eriti kuna vanemas eas on seda raske teha. Psüühika muutub vähem paindlikuks, uued närviühendused, mis vastutavad uutmoodi tegutsemise eest, tekivad raskemini. Seetõttu on lapsepõlves kogetud solvumistega töötades vaja mõista, et teete seda eelkõige enda jaoks, mitte selleks, et oma ema või isa muuta. Esiteks on see vajalik sellele, kes kannab endiselt solvumiste koormat endas.
Ära vaiki sellest, kui halb sul lapsena oli. Räägi välja. Vabane pinnust, mis ühe hooletu sõna või teoga siiani valu tekitab.
MIDA TEHA?
Kirjuta kirju!
See on tõhus praktika lapsepõlves kogetud solvumiste läbielamiseks ja neile reageerimiseks. Kirjuta emale või isale kiri. Suurema usaldusväärsuse huvides võta pastakas vasakusse kätte, kui oled paremakäeline, ja paremasse kätte, kui oled vasakukäeline. Nii on emale või isale saadetav kiri usutavam ja kirjutatud lapse käekirjaga.
Kui tunned end süüdi või häbi, et kirjutad oma emale või isale sündsusetuid sõnu (aga ta on sinu heaks nii palju teinud!), siis pea meeles, et sinu sisemine laps räägib praegu sinu eest. See oli tema, 5-aastane, kes tundis end halvasti ja haavatuna. Ja ta ei räägi mitte selle eaka, nõrga ema või isaga, vaid selle noore ja jõudu täis emaga.
PS! Sa ei pea kirja oma emale või isale saatma. Sa teed seda enda jaoks.
Räägi emaga/isaga!
Ta on muutunud küpsemaks, targemaks.
Mäletan, kuidas tahtsin isaga rääkida. Tulin tema juurde. Mul vedas, ta oli üksi. Istusime teineteise vastas maha ja ta ütles: “Mäletan, kuidas me jätsime sind emaga mu vanemate juurde ja lahkusime.” Möödus peaaegu nelikümmend aastat ja kogu selle aja mäletas mu isa, kuidas nad mind maha jätsid, kui ma polnud veel 2-aastanegi. Ta tundis end oma vea pärast süüdi ega suutnud sellest enne seda hetke lahti saada. Pärast temaga rääkimist muutusid meie suhted soojemaks.
Kui sind ei mõisteta, ei kuulata, ei aktsepteerita sinu tundeid, siis püüa neid aktsepteerida. Jah, see saab olema raske. Tihti on eakad emad või isad ise väga tundlikud. Nad tahavad oma lastelt tänulikkust, aga kui nad seda ei saa, solvuvad nad: “Ma andsin sulle nii palju ja sina, tänamatu…”. Sel viisil kaitseb nende psüühika end ebameeldivate mälestuste eest, selle eest, et neil on raske oma vigu aktsepteerida ja kogeda süütunnet.
Tahaks oma lapse silmis paista ideaalse ja õige lapsevanemana. Emal või isale on selleks õigus – need on tema väärtused, mis erinevad sinu omadest. Kui sul on oma lapsed, siis mõtle sellele – võib-olla käitud sina nendega samamoodi? See arusaam aitab sul ema või isa tegusid aktsepteerida.
Kurvasta!
Kallista oma sisemist last, nuta, väljenda oma kurbust. Nii reageerid sa sisemistele solvumistele, valule, mis teeb haiget.
Räägi temaga, loo emotsionaalne side, küsi temalt, mida ta tahab, mille peale ta vihane on, mis teda häirib. Ole hooliv ema või isa, keda tal lapsena polnud. Kuula oma sisemist last, tema kaebusi. Ütle talle, et sa mõistad, et jah, see, mis temaga juhtus, on tõesti solvav ja et sa ei saa lapsi niimoodi kohelda. Nii lood sa emotsionaalse sideme oma sisemise lapsega ja ta leiab armastava ema/isa.
Pea meeles, et lapsepõlves kogetud solvumisega seotud pahameel on alati lapse seisund, keda solvab noor ema/isa, mitte nüüdne reaalne ema/isa: vana, haige, nõrk. Olles pahameelest-solvumistest vabanenud, tunned tänulikkust selle eest, et ema sulle elu andis ja isa kasvatas. Usun, et sul õnnestub.
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Kommentaarid puuduvad