Astus kord vana tark mees mööda teed, vaatas loodust ja nautis erksaid värve.
Ta nägi meest, kes kandis õlgadel tavatult suurt koormat. Oli märgata, et mehe jalad on sellest raskusest nõrgad.
„Miks oled sa endale sellise suure koorma ja kannatuse võtnud?“, küsis vanamees.
„Ma kannatan selle pärast, et minu lapsed ja lapselapsed saaksid õnnelikud olla. Juba minu vanavanaisa tegi sellesama asja pärast rasket tööd. Vanaisa tegi isa pärast. Minu isa minu pärast. Ja mina kannatan nüüd oma laste õnne pärast.“
„Aga kas keegi teie perest on siis olnud õnnnelik?“, küsis tark vestluskaaslane.
„Veel mitte, aga lapsed ja lapselapsed saavad kindlasti õnnelikuks!“, õhkas mees unistades.
„Kahjuks nii nagu ei suuda kirjaoskamatu õpetada lugema, ei kasvata ka mutt kunagi üles kotkast!“, ohkas selle peale vana tark mees.
„Kõigepealt on vaja endal õppida õnnelikuks olemist. Alles siis suudad sa lastele õnne õpetada. See saab olema sinu kõige hinnalisem kingitus neile.“
Tõlkinud Ingrid Prass
CopyRight ©
Allikas:
fit4brain.com
Kommentaarid puuduvad