Selleks, et loomadega rääkida, ei ole üldse vaja osata nende mõtteid lugeda.
Loomade keele mõistmine ei ole mingi fantastikasse kuuluv asi.
Nad ise püüdlevad kontakti poole, lähenedes inimesele tihti.
Igaüks neist võib palju huvitavat kõneleda.
Lihtsam on koertega.
Kassidega on pisut raskem, sest nemad on suhtlemisaltid tavaliselt siis, kui pole sind tükk aega näinud.
Loomad lähenevad sulle, vaatavad silma ja teevad kummalisi häälitsusi.
Ei ole vaja neile grimasse teha.
On vaja alustada täisväärtuslikku suhtlemist nendega. Mitte ainult inimesega.
Loomadega suhtlemise keerukus seisneb nende psüühika eripäras. Igaüks mõtleb, suhtleb ja kaldub suhtlemisest kõrvale omamoodi.
Nende keel on järgitegemiseks keeruline, aga selle ülima oskuse alusel ei ole kaugeltki tegemist meelelahutusega.
Proovi oma eeldusi selleks oskuseks.
Kui tuled koju, istu oma lemmiklooma kõrvale, vaata talle silma ja ütle:
„Tere! Mida sa nägid, kui mind ei olnud?“
Peamine on see, et sa lõpetaks selle juures igasuguse mitteverbaalse tegevuse. Ära puuduta ega paita teda sellel ajal. Ära žestikuleeri, ära askelda ega sehkenda.
Lõdvestu ja keskendu. Sõnad peavad täpselt mõtetele vastama.
Emotsioonid ei tohi suhtlemist segada.
Ei ole tähtis, kellega püüad vestlust alustada – lemmikloom vastab sulle.
Kõige tõenäolisemalt ei mõista sa tema sõnu esimesest korrast, kuid sa näed ja tunnetad – sinust saadakse aru ja ollakse valmis sinuga kõigest rääkima.
Räägi temaga (nendega) sagedamini ja see ülim oskus areneb tasapisi lõpuks täielikult välja.
Tõlkinud Ingrid Soosaar
Kommentaarid puuduvad