Kukkus kord eesel kaevu…
Kuni põllumees mõtles, mida teha, laskis loom tundide kaupa kaebavaid hääli kuuldavale.
Lõpuks tegi põllumees otsuse. Ta leidis, et eesel on juba vana, talul pole teda vaja ja kaev on juba ammu ära kuivanud.
Ta kutsus kõik oma naabrid korraga kahte asja lahendama: täitma kaevu ja matma eeslit. Kõik koos võtsid labidad kätte.
Eesel sai kohe aru, mis toimub ja hakkas kõvasti karjuma. Siis aga vaikis ta kõigi üllatuseks.
Mõne aja pärast otsustas põllumees vaadata, mis all toimub. Ta oli nähtust rabatud. Iga labidatäie mullaga tegi eesel midagi uskumatut – ta raputas ennast ja osutus olevat alla visatud mullakuhja tipus.
Kuni põllumehe naabrid jätkasid mulla alla viskamist, raputas eesel end iga kord ja oli kuhja otsas. Kõik imestasid, sest nägid, et eesel kerkis aina kõrgemale, hüppas üle kaevu ääre ja põgenes tulistvalu.
…
Me kohtame elus palju soppa ning iga kord valab saatus meile ühe uue ja uue portsjoni. Iga kord, kui uus kogus kukub, raputage ennast ja tõuske kõrgemale. Kui mitte peatuda ja alla anda, siis võib välja pääseda kõigest, isegi kõige sügavamast kaevust ehk august.
Iga probleem – see on „kivi”, mida elu meie kaela heidab, kuid astudes mööda neid kive, võite ületada tormise jõevoolu. Ning see, mida tajusite kui probleemi, ei kujuta endast ette midagi muud kui teie elu alustalasid.
*
Tõlkinud Ingrid Soosaar
Kommentaarid puuduvad