LEESIKAS. Leesikakissell jt rahvaravi retsepte, väga erinevate haiguste korral

Harilikul leesikal, Arctostaphylos uva-ursi, on rahvasuus palju nimesid: jahumari, kanaplehed, karukõrvad, karupohlad, kukeleesikas, leehikevarred, leesehain, leesikpohlad, liivikas, makipohlad, seapohlad, tedrepohlad, tsiapaloka`, tuhklehed, tuhkpoognad, vuliuliursid.

Leesikataim sarnaneb välimuselt pohlaga, kuid erinevalt pohlalehtedest on leesikalehtede rootsupoolne ots kiiljas, pohlal aga ümarad, ka on pohlalehed suuremad ning altpoolt tumedate näärmetäppidega. Kui pohlamarjad on hapukad, siis leesika marjad on jahukad ja maitsetud.

Esimesed teated leesika kasutamisest ravimina pärinevad 12. sajandist. Arvatakse, et hiinlased tutvustasid leesikat ja selle toimeid Marco Polole, kes tõi need teadmised Euroopasse. Esimest korda mainitakse leesikat kui ravimtaime dokumentides 13. sajandi Walesis. Üksikud arstid ja botaanikud kirjeldasid taime raviomadusi 17. ja 18. sajandil. Ametlikult sai leesikast ravimtaim 1788. aastal, kui leesikas lisati Londoni farmakopöasse.

Raviomadusi leidub taime kõikides osades (lehed, marjad, õied), mis säilivad peaaegu täielikult isegi kuivatatud kujul.

Olenevalt näidustustest tarvitatakse leesikat sisemiselt või kasutatakse välispidiselt.

MAAGIAS ja ŠAMANISMIS

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.